Krista Kaer: täname õnne, ta on siiski inimene

Krista Kaer
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krista Kaer
Krista Kaer Foto: Postimees.ee

Kui ma kuulsin uudist, et Doris Lessing sai Nobeli kirjanduspreemia, siis olin ma kolmekordselt rõõmus. Kõigepealt rõõmustasin ma kui tema teoste tõlkija, siis kui tema teoste kirjastaja ja kolmandaks kogu hingest kui tema sõber.

Kõigepealt sain ma tuttavaks muidugi tema raamatutega, aga seegi käis mööda üsna keerulisi radu, sest Doris Lessing ei olnud Nõukogude Liidus ametlikult heakskiidetud autor.

Kuigi ta oli ka ise olnud seotud Rodeesia kommunistidega, sai ta õige pea aru, mida kommunism endast nii teoorias kui ka praktikas kujutas.

Lessingi enda sõnade kohaselt liitus ta kommunistidega üldse üksnes sellepärast, et need olid ainsad inimesed, kes olid Rodeesias raamatuid lugenud ja suutsid kirjanduslikel teemadel vestelda.

Igal juhul sattusid tema raamatud tookord Eestisse vaid juhuslikult ning esimene, mida ma lugesin, oligi «Ellujäänu mälestused».

Selle raamatu ma ka Loomingu Raamatukogule tõlkisin ja sõprade abiga jõudis eestikeelne eksemplar Doris Lessingi kätte, kes mulle kirjutas ja oma raamatuid saatis. Neist osa võtsid küll endale nõukogude tollitöötajad, aga midagi siiski jõudis minuni. Ja see midagi tekitas uut huvi.

Tänapäeva maailmas ja eriti praegu, siin Frankfurdi raamatulaadal seda juttu kirjutades, tundub, et mingis mõttes on maailmas tõesti liiga palju raamatuid ning üsna palju on ka niisuguseid teoseid, mille pärast lugemist peaaegu kohe unustad.

Doris Lessing on näide vastupidisest kirjandusest. Esimesest raamatust alates pole tema teosed kedagi ükskõikseks jätnud. Teda on kirutud või kiidetud, aga keegi pole temasse leigelt suhtunud.

Olles saavutanud tuntuse realistliku kirjanikuna, kirjutas ta «Shikasta» seeria, mille ühe osa põhjal on Philip Glass ooperi loonud.

Ja jälle sai ta kriitikat mõlemalt poolt: ulmehuvilised ütlesid, et ta võikski sedalaadi kirjanduse juurde jääda, realistliku kirjanduse austajad leidsid, et ta on teinud väga valesti ja teda ootab hirmus läbikukkumine.

Tema viimane raamat «The Cleft» räägib naiste ühiskonnast, kus poisslapse sündimine on anomaalia ja sellise moonutusega laps hukatakse.

Mõned poisid jäävad siiski ellu ja nii tekivadki kaks kogukonda, kelle lähenemine on väga vaevarikas. Ja loomulikult rünnati Lessingit jälle vasakult ja paremalt, aga ükskõikseks ei jätnud kedagi ka see teos.

Olen ikka veel seda naiivset usku, et huvitavate raamatute kirjutamiseks peab kirjanik ise olema huvitav inimene, ning Doris Lessing seda kahtlemata ka on.

Pärast mõnd aastat kestnud kirjade vahetamist kohtusin temaga esimest korda 1990ndate aastate alguses Londonis, peagi pärast seda käis ta Briti Nõukogu ja Eesti Instituudi kutsel ka Eestis külas, ning viimasel korral kohtusime 2007. aasta aprillis.

Tema soojus, inimlikkus, terav pilk ja tähelepanuvõime ei ole aastatega sugugi kahanenud ning tema iga avalik esinemine on sündmus.

Ta kirjutab praegu uut raamatut, mis tõotab taas väga intrigeerivaks kujuneda.

Ja kuigi üks britt ütles mulle tema kohta: «Doris Lessing… aga ta ei olegi ju inimene, ta on jumalanna…», peaks vist tänama õnne, et ta on siiski inimene, ja kirjutav inimene, kelle raamatud ei kao kindlasti mõnekümne aastaga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles