Marju Lauristin: eestlane ja «teised»

Marju Lauristin Foto: Postimees.ee

Sallivus on alati «meie» probleem. On «meie» probleem, kuidas me «teistega» suhtleme, kuidas me «teistega» toime tuleme, kuidas me tuleme toime maailmas, kus «teisi» on palju ja «meie» oleme nendega pidevalt kontaktis.

Kui vaatame eestlaste ja teiste vahekorda, siis meie arhetüüpseks eneseväljenduseks on kuulus tsitaat Oskar Lutsu «Kevadest»: «Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema!» See iseloomustab väga hästi eestlase sisemist hoiakut ja ka kogemusi.

«Teised» tulevad meie õue peale kaklema ja «meie» oleme need, kes peavad kas selle ära kannatama või vastu astuma. Kui me ei saa avalikult vastu astuda, siis me laseme nende teiste parve põhja ja pärast itsitame nurga taga. See näitab, et meie kogemus teisega on olnud paraku väga paljus vastanduv kogemus.

Tänapäeva maailmas, kus niisugune vastandumine on viinud väga dramaatiliste ja traagiliste kokkupõrgeteni rahvaste ja rahvuste vahel ning rahvaste seeski, on järjest enam sallivust vaadatud kui kultuurilist ja poliitilist proovikivi – kuidas toime tulla?

Kuidas toime tulla ilma vägivallata, kuidas toime tulla ilma kokkupõrketa? Kultuuriliselt tähendab see väljakutset dialoogiks. Suhe «meie ja teie» või «meie ja teised» on ju alati välistav suhe – see, et oleme teistsugused kui teised, on meie alus, meie identiteet.

Sallivus on ülesanne, mida peab lahendama just praktiliselt. See on ülesanne, millest mööda ei pääse, see tuleb lahendada, et oleks võimalik edasi minna. Me ei puutu teisega kokku mitte ainult teisele külla minnes, vaid ka omaenda sotsiaalses ruumis – ja see teeb sallivusest pideva igapäevase praktilise väljakutse.

Sotsioloogina arvan, et nii nagu igas organismis on alati peidus haiguse idud ja küsimus on ainult selles, millal, miks ja kuidas need välja löövad ja kuidas seda takistada, nii on ka sallimatuse idud igas kultuuris olemas. Hirm ja viha võõra sissetungija vastu on kultuuris palju ürgsem kui enesetalitsemine ja soov võõraga läbi käia. Kuid sallivus on küsimuseks just pideva läbikäimise puhul, mitte diplomaatilise esinduse saabumisel, kes kaunisti kummardab ja ilusaid kinke toob. Sallivus on suutelisus olla arusaamisvõimeline, mõistmisvõimeline, dialoogivõimeline.

Seega muutub sallivuse küsimus väga paljus ka kultuurinormi küsimuseks: mis on ühiskonnas legitiimne ja mida peetakse õigeks käitumiseks? Kas õige käitumine on viisakus, respekt, dialoog või õige käitumine on viha, rünnak, alavääristamine? See on iga kultuuri, iga ühiskonna enda küsimus. See ei sõltu sellest, mida teised meile ütlevad, see sõltub sellest, mida me ise endale ütleme.

Niisiis võib öelda, et sallivus on pigem sotsialiseerimise ja enesekasvatamise tulemus, mitte spontaanne ligimesearmastus. Kuid sallivus on muu kui sallimine. Ma võin olla salliv, kuid öelda, et ma ei salli seda, mis sa ütled, aga sellegipoolest ma olen salliv selle vastu, et sina võid öelda seda, mis sina arvad, ja kuulad, mida mina sulle vastan. Väga sageli aetakse sallivust ja totaalset sallimist segi – ja siis öeldakse, et sallivus ei ole võimalik.

Tänapäeva maailmas, kus vastastikune läbikäimine on muutunud tihedaks ja sellega on palju traagilisi kogemusi, on sallivus muutunud tänapäeva tsiviliseerituse üheks kriteeriumiks. Kui loeme Norbert Eliase «Tsiviliseerumisprotsessi», siis võime öelda, et tsiviliseeritus on tegelikult vastastikuse seotuse üldistatud kogemus, mis väljendub sallivuses.

Teisalt, me võime vaadata sallivust poliitika seisukohalt ja öelda, et sallivuseta ei saa olla demokraatiat. Demokraatia on alati seotud sõnavabadusega, aga kuidas saab olla sõnavabadust, kui me ei kannata võõra sõna ega teistsugust arvamust.

Selles maailmas, kuhu me oleme riigina ennast lülitanud omal vabal tahtel, on sallivus institutsionaliseeritud. Isegi kui me ei salli kõike, mis rahvusvahelistes organisatsioonides nagu ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu või Euroopa Liit toimub, peame olema sallivad, kui tahame sinna kuuluda, sest see on vastastikuse seotuse üldistatud kogemus.

Nii sallivusel kui sallimatusel on oma äärmused. Nii nagu on iseloomulik äärmuslik sallimatus fundamentalismis-totalitarismis, on mõnele olukorrale, näiteks postmodernsele situatsioonile iseloomulik äärmuslik sallivus – kõik normid hajuvad, meie ja nende piirid hajuvad, ja sellega justkui hajuksid ka probleemid. Paraku me näeme, et probleemid jäävad.

Äärmused, ei ühes ega teises suunas ei ole need, mis tagaksid stabiilsuse.

Väga oluline on näha sallivuse seotust teatud väärtustega. Inglehart, võrreldes riike väärtuste järgi, leidis, et Eesti asub ikka veel koos Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Montenegro, Venemaa, Leedu, Läti ja teiste postkommunistlike ühiskondadega seal nurgas, mida iseloomustavad väga selgelt toimetuleku väärtused. Siin elavaid inimesi huvitab kõige enam, kuidas eluga hakkama saada, kuidas toime tulla. Vastasnurgas on Rootsi, Norra, Taani, Holland, Šveits, Saksamaa ja Soome, kus probleemiks või väärtuseks ei ole enam toimetulek, vaid eneseväljendus – ja Inglehart väidab, et ilma eneseväljendusliku väärtuse jõudmiseta esikohale toimetuleku, hakkamasaamise väärtuste asemel, ei ole demokraatia kindel. Inimene sallib demokraatiat ja sallib teist siis, kui ta hindab enda ja teiste eneseväljendust kõrgemaks kui toimetuleku probleemi.

Kui vaadata Euroopa sotsiaaluuringu 2006. aasta tulemusi, siis eestlaste ja muulaste väärtuste-hoiakute erinevus ei ole väga suur. Ent siiski on oluline, et eestlaste jaoks on toimetuleku väärtused vähem oluliseks muutunud ja rohkem on hakanud tekkima eneseväljenduse väärtust, samas kui muulaste jaoks on just nimelt toimetuleku väärtused veel ikkagi määravad.

Sallivus on seotud heaoluga, nagu Inglehart leidis, kuid heaolu ise ei tõsta sallivust. Sallivust tõstab see, kui lahedamates oludes on rohkem võimalusi enesearenduseks, kui kasvab enesekindlus ja koos sellega usaldus teiste vastu, kui reisimisvõimalustega koos muutuvad igapäevaseks kontaktid teiste maade ja rahvastega. Sallivuseks on vaja kujutlusvõimet teise kohta, oskust näha end teise vaatenurgast.

Paraku ei oska eestlane kuigi hästi end näha teise silmadega. Kui eestlaste sallivus ei suurene, ei aita mitte-eestlaste parem keeleoskus üksteise mõistmisele kaasa, vaid hoopis võimaldab ümbruskonna sallimatust (näiteks eestikeelseid netikommentaare ja mõningaid arvamusartikleid lugedes) teravamini tajuda.

Aprillikriisi üks negatiivseid järelmõjusid ongi sallimatuse võimendamine nii eestlaste kui venekeelse elanikkonna seas. Eestlane on muutunud veelgi sallimatumaks ka teise eestlase suhtes, kui see julgeb olla oma rahva hoiakute suhtes kriitiline. Nii näiteks on meedias levinud vaenlase kuju loomine probleeme tõstatavatest sotsiaalteadlastest ja vasakpoolsetest intellektuaalidest. Selline sallimatus teisitimõtlemise vastu on ohu märk meie demokraatiale. Me võime rääkida postsovetlikust sallimatuse sündroomist, mis on kogu Ida-Euroopale ühine.

Ja lõpuks – miks me nii armastame Kivirähki? Miks «Mees, kes teadis ussisõnu» on praegu kõige loetum raamat? Kas pole äkki põhjus selles, et me samastume oma suhetes kaasaegse maailmaga selle Leemetiga, kes pärast lootusetut võitlust võõraste vastu varjab ennast igavesti uinunud Põhja Konna selja taha ja tunneb end turvaliselt ainult seal pimedas maa-aluses urus.

Presidendi mõttekoda

Vabariigi presidendi mõttekoda, Avatud Eesti Fond ja Pärnu Konverentsid korraldasid 10. oktoobril Pärnus esindusliku väitluspäeva. Siinsed tekstid on kokkuvõtted Marju Lauristini, Peeter Tulviste ja Lauri Mälksoo esinemistest presidendi Mõttekoja esimeselt avalikult ürituselt Presidendi Kärajad.