Lauri Mälksoo: riiklus, homogeensus ja sallivus

Sallivus on üks olulisemaid väärtusi demokraatlikus ühiskonnas. Eesti ühiskonnas võiks seda väärtust veel palju rohkem olla, kui meil seda parasjagu on. Vähemalt anonüümsed internetikommentaarid jätavad Eestist mulje kui üsna sallimatust ühiskonnast.

Samal ajal on sallivus üks tänapäeva enimmanipuleeritud kontseptsioone. Poliitkorrektsuse nimel soovitatakse ja vahel koguni kästakse olla sallivad peaaegu kõige ja kõigi vastu ega lubata inimestel väljendada nende legitiimseid hirmusid võõra suhtes. Sest kahelda: «Äkki «võõras» kasutab «meie» sallivust hoopis kurjasti ära?» on tegelikult inimlik.

Hoiatavad näited on ajaloos täiesti olemas. Näiteks natside propagandaministrile Goebbelsile omistatakse järgmist lauset: «Demokraatia parimaks naljaks jääb see, et demokraadid andsid oma vaenlastele kätte relvad demokraatia kõrvaldamiseks.» Küsimus «Kes on osaks «meist» ja kes on tegelikult hundiks lambanahas?» jääb demokraatia jaoks alati legitiimseks küsimuseks. Eesti kontekstis meenutab Goebbelsi ütelust ühe erakonna nimi, mis rõhub konstitutsioonile (kuigi nimi ei täpsusta, millisele) ja samas leiab äramärkimist kapo aastaraamatus omapärase suhtumise pärast Eesti põhiseadusesse.

Teisisõnu: võib-olla siis põhiseaduse sallivus on üksnes goebbelslik «relv», mida tahetakse riigi vastu ära kasutada?

Et eestivenelasi paremini Eesti ellu kaasata, peaksime mõtlema oma riigifilosoofia üle.

Eesti 1992. aasta põhiseaduse vaimsust iseloomustab hästi preambuli säte, mille järgi Eesti riik «peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade».

Tegemist on Herderi vaimust kantud sättega, millesarnast teistest Euroopa konstitutsioonidest naljalt ei leia – eelkõige seepärast, et rahvusriigini jõudnud rahvad tavaliselt ei tunne end sel määral ohustatuna, et selliseid riigiülesandeid konstitutsiooni sisse kirjutada. (Seda, et riik tagab rahvuse ja keele säilimise, võetakse enesestmõistetavana.)

Moodsa Euroopa riigimõiste perspektiivist võib siin aga tegemist olla ka varjatud ohuga vähemuste suhtes: kas riik, mis deklareerib eraldi keelelisi ja kultuurilisi prioriteete, suudab olla neutraalselt salliv ja toetav ka kodanike suhtes, kes juhtumisi teist emakeelt kõnelevad? Kas siinelavad mitte-eestlastest kodanikud on siis kuidagi vähem kodanikud ja riik selle võrra vähem «nende oma»?

Eestlased usuvad okupatsiooni tagajärjel, et tõsiasi, et rahvas on siinmail rahvuslikult nii heterogeenne ja nõrgalt seostatud nagu ta on, on eelkõige ja ainult Nõukogude asustuspoliitika tagajärg. Läänes aga usutakse, et heterogeensus on üleilmastumise edenedes paratamatu ja oleks Eestisse – kuigi mööndakse, et väiksemas ja kontrollitumas mahus – saabunud ka Nõukogude okupatsioonita.

Põgusa ideeajaloolise ekskursusena võime kahe ülalnimetatud riigimõtlemise erinevust kujutada Carl Schmitti (1888–1985) ja Rudolf Smendi (1882–1975) riigiõpetuse erinevusena. Schmitti ideed domineerisid 1930. aastate Saksamaal ja Smendi ideed pääsesid enam mõjule pärast Teist maailmasõda. Mõlema riigimõtleja põhiteosed ilmusid 1928. aastal. Smendiga põhijoontes sarnases suunas mõtlevatest mõjukatest tänapäeva poliitilistest filosoofidest võiks nimetada Jürgen Habermasi. Eesti elektoraat ja paljud juhtivpoliitikud mõtlevad riigist ikkagi üsna palju nagu Carl Schmitt; samal ajal kui Lääne-Euroopa peavool mõtleb riigist enamasti nagu on mõtelnud Smend ja Habermas.

Mille poolest Schmitt ja Smend siis teineteisest erinesid? Schmitt rõhutas, et demokraatia ja võrdse kohtlemise eelduseks on rahva sarnasus (homogeensus). Liigne heterogeensus on demokraatiale ohtlik. Schmitti jaoks seisnesid poliitika ja riigikunst sõbra ja vaenlase eristamises; kehtiva riigikorra poliitilisi vaenlasi tuli mitte hellitada, vaid vaenlastena tunnistada ja käsitleda.

Vastandina Schmittile pakkus Smend välja nn integratsiooniõpetuse, mille järgi rahvas ise pole tingimata homogeenne, kuid põhiseadus sümboliseerib riigi ühtsust. Smendi järgi seisnes põhiseaduse mõte erinevate huvide, rahvaosade ja -gruppide integratsioonis. See õpetus mõjutas 1949. a Saksa põhiseaduse väljatöötamist, eriti konstitutsiooni põhiõiguste osa tõlgendamist.

Schmitti ja Smendi käsitluste puhul võib märgata seda, et maailm meie ümber muutub osaliselt selle sarnaseks, kuidas me temast räägime. Kas me rõhutame homogeensusetaotlust, isegi kui selle saavutamine tegelikkuses on utoopiline? Või me aktsepteerime rohkem erinevusi «oma» sees, samas muidugi mitte päriselt ära unustades Goebbelsi kurikuulsat lauset?

Kui kellestki kogu aeg rääkida nagu (potentsiaalsest) vaenlasest, siis ta võib lõpuks otsustada selleks hakatagi. Mulle tundub, et Eesti riigifilosoofias vajame praegu rohkem Smendi ja vähem Schmitti.

Sallivuse puhul on oluliseks oskuseks näha maailma «teise»pilgu läbi, asetada ennast «teise» olukorda. Nõukogude režiim seda allutatud rahvaste osas ei suutnud. Meie oleme ju ometi targemad ega taha sama reha peale astuda. Nõukogude riigikord ei osanud olla suuremeelne paljude «teiste» suhtes. Kas meie oskame?