AA: Jah, ma arvan, et sel keerulisel probleemil on mitmeid põhjusi, millest osa on mõistetavad. Juba alguses, 1989.1991. aastal muutusid asjad Nõukogude Liidus väga kiiresti ja nendega toimetulemiseks, igapäevase elu äraelamiseks olid väga paljud inimesed seda meelt, et asjad, mis juhtusid viiekümne aasta eest, on lihtsalt ebaolulised.
Teine asi - kui ma 1990. aastatel Venemaal ringi liikusin, perioodil, mil paljusid inimesi tabas tõeline okk, nad elasid üle majandusliku katastroofi, siis ütlesid nad, et sellest on juba räägitud, 1985., 1986., 1987. aastal ja vaadake, kuhu see viis eikuhugi. Inimeste peas tekkis seos, et minevikust kõnelemine on ühenduses 1990. aastate majanduskriisiga.
Aga ma arvan, et on veel kaks elementi, mis selgitavad venelaste suhtumist. Üks neist on uhkuseprobleem. Nõukogude identiteedi üks osa oli tõdemus, et me oleme suurriik, et me ei pruugi meeldida, aga me oleme tähtis riik. Praegu tunnevad inimesed nostalgiat selle tunde järele, nad tahaksid teatud määral säilitada tunnet, et me oleme maailmas olulised, ja nad ei taha sugugi kuulda, et tol perioodil, kus nad olid tähtsad ja olulised, olid nad ühtlasi totalitaarse diktatuuri osa, mis tappis lisaks miljonitele välismaalastele miljoneid omaenda inimesi. Inimesed ei taha kohe sugugi, et sellele möödanikukillule heidetaks mingitki varju.
Ja ma arvan, et teine põhjus peitub Venemaa praeguse juhtkonna olemuses. President Putin ei ole muidugi olnud koonduslaagri valvur, aga ta on endine KGB ohvitser. Ja et KGB tegeles Gulagiga, tegeles laagritega ja organiseeris terrorit, siis ei ole ta muidugi huvitatud selle teema esiletõstmisest, sest see ei jäta temast muljet kui modernsest, reformistlikust, kahekümne esimese sajandi inimesest, sellisest puhtast ja uuest inimesest. See tähendaks, et ta peaks kõnelema organisatsioonist, milles ta töötas kui kriminaalsest organisatsioonist. Seepärast ta hoidub sellest. Nii vähemalt tõlgendab seda mina.