Nende seljataga on homme

Ott Pilipenko «Bussiootepaviljon».

FOTO: Jaanus Samma

Anu Aaremäe käis vaatamas uut eesti graafikat ja soovitab otsida üles kena nimega näitusesaal, uuskasutuskeskus, kus uus kunst paikneb uuestisündi ootavate vanade asjade keskel. Eriti meeldisid anule näituse saatetekstid ja see, et mõnigi külastaja lahkus vana tugitooli või muu imevidina võrra rikkamana.

Iga näitusekülastus algab keskkonnast. Keskkonnast, mis on taieste ümber, ja enne seda veel keskkonnast, mis huvilisel läbida tuleb, et näitusesaalini üldse jõuda.

«Marinistide klubi» on Tallinna XIV graafikatriennaali satelliitnäitus ehk «noorteprogramm» uuestisündi ootavate vanade asjade keskel Tallinna Uuskasutuskeskuses. See on ülimalt õnnestunud keskkonnavalik, mis lisab näitusele kohe mitu head lisadimensiooni.

Pragmaatiliselt võttes oli asi nii, et avamiselt lahkus õige mitu kodanikku uue-vana tugitooli, raamatu või oranžide retrokõlarite võrra rikkamana. Kui pildid ja videod vaadatud, uuriti magustoiduks lauanõusid, diivaneid ja igasuguseid muid imevidinaid.

Nojah... friigid hangivad Ikea ajastul ka 30ndatest pärit tigudiivani, esteetilistel kaalutlustel, ja katsuvad photoshop’i asemel graafikapressi vändates muskulatuuri arendada. Uus renessanss?

See kõige noorema graafika näitus oli kõige paremas mõttes šokeeriv oma vaikselt iroonilises pretensioonikuses. Tagumises saalis võib imetleda ridamisi vanu graafikatehnikaid, mida arvutikollaažide ajastul vaid friikide pärusmaaks võib pidada.

Aa... niisiis, ka tänapäeval on mõnel noorel inimesel veel suur jurakas graafikapress ateljeenurgas?! Hiigelsuur jurakas, mille suurt ratast keerutades ta siis pisikese pildikese välja trükib ja selle viimaks teiste pisikeste pildikeste vahele seinale asetab. Ilma mingi suurusehullustuse ja domineerimispüüuta. Ilma suure soovita nüüd ja kohe staarkunstnikuks hakata. Näiliselt pretensioonitult. Hetkeks meenub mingi ammumöödunud ajastu enne piiride ähmastumist, enne installatsioonide ja performance’ite ajastut. Aga ainult hetkeks. Kui neid pildikesi lähemalt uurida, saab selgeks, et ega performance’i isadki kunstiruumist jälgi jätmata läbi ei tuhisenud.

Uus põlvkond iroonitseb nii iseenda kui eelmise ja üle-eelmise põlvkonna üle. Kunsti ja maailma juurde. Nad suudavad jätta mulje, et valdavad kõiki neid keeli, milles kunstimaailmas kõneldakse või on kõneldud. Nad ei pea karjuma, kuna nende pausid kannavad.

Mulle õudselt meeldivad selle näituse saatetekstid. Mõni võib neid lugeda pateetilistena. Mulle meeldivad nad vaevumärgatavalt iroonilise hääletooniga ettekantuna. «Siis kui laevad olid puust ja mehed rauast...» alustab ja lõpetab Lauri Koppel oma linoollõigetest alguse saanud keskkonnaprojekti saateteksti.

Selliseid ülikorralikke fotorealistlikke pliiatsijooniseid nagu Oliver Laas Paldiski rannas valmis oli nikerdanud poleks ilmaski järgmise põlvkonna autorite näitusel osanud loota. Klišeelikud kujundid, mis kindlasti igas «Turisti teejuhis Paldiskisse» sees oleksid, kui säherdune raamat peaks olemas olema. Nii korralikud ja pretensioonitud asjad mõjuvad pretensioonikatena.

Neid töid vaadates tabas mind tunne, et selles kõiges peab olema ja ongi mingi nihestatus, mida ma ei suuda täpselt ära tabada. Samasugune nihestatus nagu mehaanilises kirjutusmasinas igamehe laptop’ide ajastul.

Anna-Stiina Treumundi iroonia on üsna avalik ja avatud, andes sellega vaatajale hea võtme kogu näituse jaoks kätte. Ta väidab end tegelevat rikkalikust poosist elementide väljanoppimisega ja seeläbi kunstiteose sisuga.

Tegelikult ka tegeleb, mitte ainult ei väida tegelevat. Ta vahetab ühelsamal moefotolikul pildil pealkirju. Minge ja vaadake ise. Pilt pealkirjaga «Tuletorni juurde» mõjub hoopis teistmoodi kui «Magdaleena õed» või «Dance of Love»... muutunud pole pilt, vaid vaatepunkt.

Videokunst on ka. Need on tõepoolest videoinstallatsioonid, mitte dokumentaal- või lühifilmid, mida arusaamatutel põhjustel kino asemel galeriis eksponeeritakse.

Mis te arvate, kuidas suhtub tuvi erinevates keeltes peetavatesse raevukatesse sõnavõttudesse, mille abil üritatakse massidega manipuleerida? Kirke Kangro ja Simon Haefele on kõik tuvi reaktsioonid kaamerasse püüdnud.

Igasuguseid muid tähtsaid pisiasju saab ka teada, näiteks seda, mida sööb ablas kraana GWB visiidi ajal või kes on kauni naisterahva parim sõber jõuluõhtul. Triptühhonidega on asi kahtlasem.

Loomulikult tulevad need videod vanast suure tagumikuga telekast... mitte mingilt hiiglaslikult LCD-tahvlilt, kes see sellise looma Uuskastuskeskuse uksest noorte alternatiivide tuppa ikka laseks? Ja kohalolev seltskond hakkaks teda ka ilmselt narrima, kui mitte otse, siis ümber nurga.

Minge ja otsige D-terminali tagant Uuskasutuskeskus üles, siis saate näha, millises maailmas me siis elama hakkame, kui keegi enam Kunstihoones end paljaks kiskuda ja karjuda ega hulludel päevadel tunglemas ei viitsi käia.

See on tegelikult üsna huvitav maailm. Kvaliteetne, irooniline ja enesekindel.

Näitus

• Tallinna XIV graafikatriennaali noortenäitus

• «Marinistide klubi»

10.–28.10.2007

• Tallinnas Uuskasutuskeskuses

Tagasi üles