Pelgulinna haigla tööd segas ehitajate uskumatu lohakus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba 1957. aastal leidis kaks aastat varem valminud Pelgulinna haiglat inspekteerinud komisjon, et «haigla peakorpus jätab lagunemisele määratud mulje.» Samasugune üldmulje jääb majast tänapäevalgi.
Juba 1957. aastal leidis kaks aastat varem valminud Pelgulinna haiglat inspekteerinud komisjon, et «haigla peakorpus jätab lagunemisele määratud mulje.» Samasugune üldmulje jääb majast tänapäevalgi. Foto: Peeter Langovits

Juba 1941. aasta alguses avati Telliskivi 36 elumaja I korrusel Pelgulinna ambulatoorium, mis jätkas tööd nii Saksa ajal kui ka pärast sõda. 1946. aastal töötas nendes kitsukestes ruumides kuus arsti ja kolm hambaarsti. 1950. aastaks oli ambulatooriumil samas majas kasutada 230 ruutmeetrit.

280 lisaruutmeetri üleandmist Pelgulinna ambulatooriumile lükati korduvalt edasi, kuid isegi nende ruumide andmine ambulatooriumile ei leevendanud 40 000 elanikku teenindava meditsiiniasutuse ruumikitsikust.

Kümme jaoskonnaarsti jagasid ühte kabinetti ja endises elumajas töötasid veel kolm erialaarsti, kaks kirurgi- ja kaks hambaarstikabinetti ning röntgenikabinet. Erialaarsti juurde pääses järjekorrast, kuhu tuldi juba öösel kella 5–6 paiku.

Et leevendada Pelgulinna ambulatooriumi ruumikitsikust, eraldas linn 1950. aasta augustis uue haigla ehitamiseks 1,5 hektari suuruse maatüki Härjapea tänava lõpus.

Esialgu taheti saja voodikohaga haiglat ehitama hakata 1951. aastal ning saada see valmis 1952. aasta lõpuks, kuid töö algas alles 1953. aasta aprillis. Selleks ajaks oli haiglale eraldatud maatükk kasvanud juba 3,5 hektari suuruseks ning sinna pidid mahtuma haigla 9530 ruutmeetri suurune peahoone, pesumaja, katlamaja ja garaaž.

Tallinna Linna Üldehitustrusti ehitatud haigla võttis 30. detsembril 1955. aastal vastu riiklik komisjon, mille esimees oli linnavalitsuse tervishoiuosakonna juhataja Boris Pšenitšnikov. Haigla ehitamisest ilmus ajakirjanduses rohkesti artikleid, mis näitab, et tolleaegsetes oludes oli tegemist väga tähtsa sündmusega.

Ehitajad tegid praaki

Juriidiliselt asutati 75 voodikohaga Pelgulinna haigla – ametlikult Kalinini rajooni haigla – 1955. aasta oktoobris, paar kuud enne ehituse lõppu. 31. detsembril liideti haiglaga Pelgulinna ambulatoorium, mis muudeti haigla polikliiniliseks osakonnaks.

Parteiorganid sekkusid igati haigla töödesse ja tegemistesse, kuid enamasti mitte haigla heakorra, meditsiiniseadmete või ravimite asjus, vaid nõudes töövõimetuslehtede väljastamise piiramist. Aastatel 1958–1959 vähendati sel teel töövõimetuspäevade keskmist arvu ühe töölise kohta 7,4 päevalt 6,2 päevale.

1957. aasta suvel tehtud kontrolli tulemusena vormistati äsjavalminud haigla põhjaliku ülevaatuse kohta akt, millest võime lugeda: «/.../ tänava kollektorist tungib vesi keldritesse, mistõttu on keldriruumis püsivalt kanalisatsiooni muda ja igasugust mustuse setteid. Mitmes keldriruumis on põrandad vihma ajal kuni 30 cm kõrguseni vee all. Suurest niiskusest on kõik torud roostetunud. /.../»

Etteheiteid oli teisigi: «Toiduainete hoidlasse ja külmetusruumi tungib must roiskvesi sisse. /.../ Peakorpus on ehitatud liiga sügavasse maasse, selletõttu põhjaveed ja vihmana alla sadavad veed ei voola peakorpust ümbritsevast maapinnast ära kaugemale, vaid imbuvad haigla keldriruumidesse. /.../»

Lisaks märgiti, et soojustorustiku kanalikatteplaadid on viletsad, et bituumenikihiga katmata torude isolatsioon on juba varakult vees ligunenud. ja et peakorpuse katus laseb vihma läbi.

Vigade loetelu jätkub: «Haigla ooteruumis langes lagi sisse, mis alles mõni nädal tagasi sai remonditud. Paljud uksed on lagunenud. /.../ Et ehitust üleval hoida, selleks on vaja maja põhjapoolne ots raudankrutega kinnitada. Kõigil neljal keskküttekatlal on isolatsioon lagunemas.»

Kokkuvõtteks nenditakse: «Haigla peakorpus koos kõrvalehitusega ja heakorrastamata hooviga jätab lagunemisele määratud ehituse mulje. Sel aastal anti kohalikust eelarvest 100 000 rubla, kuid sellest ei piisa, et ära tehe kõike seda, mida ehitajad jätsid tegemata või tegid halvasti.»

Haigla laienes kiiresti

1955. aastal avatud haigla peahoone asub praeguse krundi Härjapea tänava poolses osas. Muud abihooned asuvad selle taga. Sõle tänava äärne piirkond oli tollal veel hoonestamata.

1960ndatel aastatel toimus meditsiiniasutuse elus mitmeid olulisi muutusi. 1965. aastal oli haiglal peale saja voodikoha statsionaaris veel polikliinik Telliskivi 36 ja tervishoiupunkt mehaanika- ja remonditehases Teras. 1964. aastal valmis Karl Marxi puiestee (praegu Sõle tn) 16 tänavapoolsesse külge uus neljakorruseline peahoone üldpinnaga 5988 ruutmeetrit.

1. jaanuaril 1965 liideti Pelgulinna haiglaga Kopli polikliinik. 1965. aasta septembris kolis Pelgulinna polikliinik Telliskivi 36 majast uutesse ruumidesse Karl Marxi puiesteel. Senised ruumid läksid Tallinna Pelgulinna haigla stomatoloogiaosakonnale.

Samal aastal allutati Pelgulinna haiglale Kopli polikliinik. 1966. aastal toodi Tõnismäe haigla alluvusest Pelgulinna haigla valitsemise alla plastilise kirurgia ja arstliku kosmeetika kabinet, mis oli ainuke omalaadne Baltimaades ja üks väheseid kogu Nõukogude Liidus. 1967. aastal kolis Karl Marxi puiesteele ka naistenõuandla.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles