Üleminek Väike-Pärnu maanteelt Suur-Pärnu maanteele ei tähendanud mitte ühelt kõrvaltänavalt peatänavale jõudmist, vaid linnakehandist väljumist ning jõudmist hõredama hoonestusega alale.
Pärnu maantee haritlaslinnaosa kaunistasid rikkalikud iluaiad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1936. aastaks, kui Suur-Pärnu ja osa Väike-Pärnu maanteest hakkasid kandma Pärnu maantee nime, oli olukord juba ammu muutunud. Tihedama hoonestusega ala oli laienenud mööda Pärnu maanteed kaugele lõuna poole.
Vanemad andmed Väike-Pärnu maanteest (Kleine Pernausche Straße) pärinevad 1876. aastast. Tollal ulatus linnakehand Tõnismäeni. Sellesse aega, s.o 1872 ja 18811882 langeb ka vanalinna kõrvaliste tänavate ning eeslinna tänavate nimede fikseerimine.
Kuigi Tallinna majadele kehtestati politseinumbrid, kasutati asjaajamises tihtipeale hoopis kinnistute numbreid või nimetati maju tänava ja selle omaniku nime järgi. See erines Venemaal kehtinud traditsioonidest.
Kui tulevane Nõukogude Liidu kauaaegne riigipea Mihhail Kalinin esimest korda 1901. aastal Tallinna tuli, siis pidi ta palju kordi Soo tänaval edasi-tagasi käima, enne kui õige maja üles leidis.
Harmooniline elukeskkond
Peamine liiklustee ei kulgenud Vabaduse väljakult (tollal Heinaturg) mitte mööda praegust Pärnu maanteed, mis kandis kuni Roosikrantsi ja Sakala tänava ristmikuni Väike-Roosikrantsi tänava nime, vaid mööda praegust Roosikrantsi tänavat. Tollal oli selle tänava nimi Suur-Roosikrantsi. Tõnismäel, praeguse Paul Kerese mälestussamba läheduses asus esimene verstapost, kuna linna keskpunkt oli tollal Raekoja platsil.
Vanadelt fotodelt võime näha, et suure liiklusega tee ääres paiknes rohkesti mitmesuguseid kauplusi, toitlustusettevõtteid jms. Süda-Tatari tänava piirkonnas algas aga rikkalike iluaedade vöönd, millest mitmed kuulsad aiad ulatusid otse Väike-Pärnu maantee äärde.
Populaarseks kokkusaamiskohaks oli tollal äsja demonteeritud Pärnu maantee 31 majade juurest kuni Tatari tänavani ulatunud Wilhelm Kühnerti rajatud aed, millest praegu on alles meie laiuskraadidel haruldane hõlmikpuu ning teisel pool Süda tänavat kasvavad vanad remmelgad.
Kühnert ise nimetas oma aeda Eedeni aiaks ning puude liigirikkuse ja läbimõeldud paigutuse poolest oli see miniatuurne botaanikaaed.
1882. aastast paiknes esimesel korrusel Alexander Robert Hagentorni apteek. 1887. aastast kuulus see apteek proviisor Bernhard Lindele, kes oli esimene eesti soost apteegiomanik Tallinnas. Kuuldused ladusat maakeelt rääkivast apteekrist levisid ruttu ja peagi hakati apteegis käima haiguste vastu nõu ja abi otsimas ning Linde muutus talumeestele nagu tohtriks, kellele ei tulnud visiidi eest tasuda.
Majas Pärnu mnt 35 (tollal Väike-Pärnu mnt 25) käis enne Esimest maailmasõda koos N. A. Agronomovi kirjandusring. Samas majas tegutses ka Tallinna Eesti Käsitööliste Abiandmise Selts. Pärnu mnt 41 (tollal Väike-Pärnu mnt 31) asus juba enne I maailmasõda ja hiljemgi mitu olulist seltsi. 1910. aastast oli tähtsaim neist Tallinna Karskuse Selts Valvaja.
See töölisi ühendav selts asutati juba 1898. aastal ning ajajärgule iseloomulikult oli selle tegevus mitmekülgne. Harrastati koorilaulu, orkestri- ja näitemängu ning kehakultuuri.
Valvaja pidi nendesse ruumidesse kolima juba 1905. aastal, kuid politsei oli ruumide ülevaatamisel liiga usin ning leidis alati puudujääke, mille likvideerimine nõudis aega.
Seltsi ruumid õnnistati sisse
16. aprillil 1910. Uues asupaigas rajati isegi miniatuurne spordiväljak, kus sai suvekuudel võimelda ja harrastada kergejõustikku.
Valvaja tegevus muutus suuresti alates 1914. aastast, kui Lutheri rahvamaja anti üle sõjaväevõimudele ja seal peavarju leidnud bolevikud pidid uue koha leidma. Nende valik langes Valvajale, 1915. aastaks oli selts üle võetud.
Kuna seltsi bolevismimeelne juhtkond lahkus Eestist, oli Valvaja tegevus äärmiselt loid. Peamine eesmärk oli seltsi säilitamine, et sobivama aja saabudes saaks seda tugipunktina kasutada.
Valvajal olid pärast seda, kui kommunistid selle üle võtsid, pidevalt probleeme üürimaksmisega. Lõpuks ei pidanud tugevat närvi üles näidanud majaomanik enam vastu ning nõudis 1922. aastal ruumide vabastamist. Kuna selts seda nõuet ei täitnud, tõsteti nad aasta hiljem senistest ruumidest välja.
Rahvamaja jäi ehitamata
Kommunistid hoidsid üürimaksmisest kõrvale ja majaomanik oli sunnitud Pärnu mnt 41 hooned sotsialistidele müüma.
Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei ja alates 1925. aastast Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei moodustasid suure liikmeskonnaga töölisorganisatsioone, millest mitmed tegutsesid Pärnu mnt 41.
1927. aastal läks kogu kinnistu OÜ Tööliste Kodu valdusse. 1932. aastal alustati Pärnu maantee ja Vaestepatuste nurgale suure rahvamaja rajamist.1934. aastal moodustati Sihtasutus Tallinna Rahvamaja. 1939. ja 1940. aastal määrati riigieelarvest toetust 50 000 krooni, mis tollal oli üpriski suur raha ehitustööde alustamiseks.
1940. aastal valmis arhitektide Johannes Pikkovi ja Anton Soansi kuuekorruselise Tallinna Rahvamaja projekt, mille ehitus pidi algama juba sama aasta sügisel. Kahjuks toimus 1940. aasta suvel Moskva «lavastajate» juhtimisel Eestis riigipööre ning see ja paljud teised kavad jäid teostamata.