Rein Raud: mõõtmine ja intelligentsus

Rein Raud Foto: Postimees.ee

Geeniteadlane James Watson leidis, et Aafrikas elavate inimeste intelligentsustase ei ole võrdne valge nahavärviga inimeste omaga. TLÜ professor Rein Raud leiab, et selle väite peamine nõrkus on eeldus, et on vaid üks ja universaalne mõõtmisparameeter.

Kui võõrastest kultuuridest rääkides tehakse suuri üldistusi tervete rahvaste kohta, siis enamasti on need liiga üldised ja sisuliselt valed. Sellist lähenemist võib märgata näiteks ärikoolides õpetataval alal, mida nimetatakse kultuuridevaheliseks kommunikatsiooniks.

Olen lugenud üht sellist raamatut, kus näiteks Lätis oma äri ajada kavatsevale lääne ettevõtjale seletatakse, et öelgu ta lätlastele, et talle meeldivad läti rahvalaulud, siis on lätlased temaga head sõbrad. Võimalik, et paljude lätlaste puhul see lähenemine toimib, kuid on selge, et see ei ole sajaprotsendiline reegel, sest läti rahvalaulude armastamine ei määratle lätlast ning mõnele läti rahvalaulu entusiastile võiks koguni kahtlane tunduda, miks seda kiidab välismaine rikkur, kes ju ometi ei oska keelt ega suuda dainade nüanssides kuidagi orienteeruda.

Aga kultuurist rääkimine võib olla ka liiga detailne. Analüüsides mõnd väga konkreetset kultuurinähtust, ei pruugi me olla võimelised tegema järeldusi, mis meile selle kultuuri kohta laiemalt midagi ütleksid.

Võib öelda, et kultuur on tähenduste süsteemi kaudu vahendatud tegelikkus. Tegelikkus, millele me oleme asetanud oma mõistestiku peale ja mida näeme nende mõistete abil. Me oleme ise need mõisted nii-öelda internaliseerinud, me oleme need omaks võtnud, need tunduvad meile loomulikud ja meile näib, et nende mõistete abil me räägime asjadest täpselt. Räägime asjadest nii, nagu nad nii-öelda tegelikult on. Tegelikult on aga pigem sedasi, et me lõikame ümbritsevast maailmast välja väikseid tükikesi, paneme neile nimesid ja moodustame mõisteid. Aga tegelikkus nendeks tükkideks tingimata loomulikult just sedasi ei jagune.

See kõik omandab veelgi laiema kõla, kui me ei räägi enam oma kultuurist, vaid hakkame ületama oma kultuuri piire ja rääkima teisest. Hiljutine skandaal geeniteadlase James Watsoni ja neegrite intelligentsuse teemal on tüüpiline näide sellest, kuidas sellised üldistused võivad kujuneda ohtlikuks.

Üpris tüüpiliselt läheneme kultuurilisele «teisele» nii, et otsime tema juures seda, mis on tähtis meie meelest. Watsoni ja neegrite intelligentsuse teemalise skandaali kestel olen tihti kuulnud väidet, et loodusteaduslikust seisukohast oli Watsonil ju õigus, sellepärast, et IQ-testid on näidanud, et intelligentsuse ja inimeste rassilise kuuluvuse vahel on sõltuvussuhe, justkui oleks rassiline kuuluvus alati konkreetne ning intelligentsust võimalik objektiivselt ja täpselt mõõta.

Esiteks võime hakata kahtlema selles, kas me saame öelda ühe või teise inimese kohta, et tema rassiline kuuluvus on üheselt selge. Sest rassiline kuuluvus on paratamatult hägus kategooria – võtkem näiteks inimene, kelle üks vanematest on olnud ühest rassist ja teine on teisest rassist, kas tal ei ole üldse rassilist kuuluvust, kuulub ta mõlemasse või on ta kuskil vahepeal?

Kas ta on teisest rassist kui mina, kui tal on mõned silmatorkavad teise rassi tunnused, ehkki need võivad olla bioloogiliselt vähemolulised, või siis, kui ta näeb minuga võib-olla suhteliselt sarnane välja, ent tal on bioloogiliselt olulised teise rassi tunnused? Näiteks on väidetavasti soomlastel mõningaid mongoliidse rassi olemuslikke tunnuseid, mida rootslastel ei ole, aga peale vaadates ei oskaks seda kuidagi öelda.

Teine, ja praeguses kontekstis olulisem küsimus on aga see, et kui me räägime intelligentsuse koefitsiendist, siis me räägime millestki, mis on välja mõeldud valgete inimeste kultuuri sees ja selle kultuuri poolt ning peegeldab selle kultuuri olulisi parameetreid, kuid mis põhineb vaikival oletusel, et tegemist on ülemaailmse ideaaliga, mille järgi on võimalik kõiki inimesi mõõta.

Intellektuaalne potentsiaal on lääne kultuurides samastatud oskusega lahendada teatavat tüüpi ülesandeid. Kui me ütleme, et inimandekus on mõõdetav intelligentsuse koefitsiendiga, siis me lihtsalt sunnime kogu ülejäänud maailma järgima seda meie konstruktsiooni, mis on suhteliselt kitsas.

Ei ole ju ometi keeruline konstrueerida mudelit, mis lülitaks näiteks rütmitunde ja kalduvuse muusikalisele improviseerimisele vaimsete võimete potentsiaali sisse, oletades, et see osutab keskmisest kõrgemale loovusele?

Ma usun, et selline lähenemine vähendaks valge rassi šansse üpris palju, aga mitte sellepärast, et valged on muusikaliselt andetumad, vaid sellepärast, et improvisatoorne element on lääne muusikakultuurides olnud traditsiooniliselt vähem rõhutatud.

Muusikalise improvisatsiooni oskus võib olla mustale rassile tunduvalt tüüpilisem kui valgele, aga seda seetõttu, et muusika kui niisugune on valges kultuuris olnud teistsuguses rollis. Meie traditsioonis on muusika väga tugevalt olnud seotud kiriku ja kirikumuusikaga, millest on tingitud ka meie ettekujutus sellest, mismoodi muusika peaks toimima.

Kristluses on ajalooliselt olnud oluline see, et inimene «usuks õigesti». Nii ka kristlikus muusikas: traditsioon ütleb, et me peaksime laulma iga laulu õigesti, ehk siis nii, nagu seda on kogu aeg lauldud, mitte aga seda oma suva järgi improvisatsiooniliselt töötlema.

Kuid improvisatoorsed muusikaliigid – kõiksugune džäss sealhulgas –, mida nüüdisajal üle kogu maailma kõrgelt hinnatakse, on väga sügavate juurtega just nimelt mustanahaliste rahvaste kultuurides, kus suhtumine interpreedi improvisatsioonivabadusse on traditsiooniliselt olnud palju vabam.

Ma tean, et suurde hätta on sattunud intelligentsuse mõõtjad nendes kultuurides, kus on kombeks kõiki ülesandeid lahendada kollektiivselt. Seal öeldakse kõigile: «Näete, siin on test, et te nüüd kõik kirjutage see eraldi.» Vastu küsitakse: «Mida? Me lahendame koos ja arutame omavahel, ja siis ütleme teile, mis see lahendus on.» Seepeale öeldakse: «Ei, me mõõdame teid siin ükshaaval...»

Umbes samamoodi võiks ju ka mõõta mu poolest näiteks jalgpallurite või teatritrupi efektiivsust, nii et me mõõdame neid eraldi, samal ajal kui tegemist on just meeskonnatööga. Ja jalgpallurit ei ole tõenäoliselt võimalik mõõta samamoodi kui näitlejat, ehkki midagi on ka ühist.

Oletame, et meie meelest on suurepärase jalgpalluri kõik olulised omadused mõõdetud tema võimega lüüa sisse karistuslööke. Kes lööb sisse kõige rohkem karistuslööke, see on ka kõige parem jalgpallur. Aga see ei ole tingimata nii, sest jalgpallimängus on väga oluline ka strateegiline mõtlemine, väljaku tajumine, jooksmise kiirus, söödu täpsus, ja kui soovite, siis ka teatav näitlemisoskus – võime jätta vastasmängijale mulje, et järgmisel hetkel võtan ette midagi muud kui see, mida teen tegelikult. Terve hulk oskusi, mida tegelikult ei ole selle ühe parameetri järgi kuidagi võimalik mõõta.

Nii et ärgem uskugem, et me suudame oma mõistestikuga esitada ja kirjeldada tegelikkuse universaalseid parameetreid. Kuidas meie kultuurilised mõisted tekivad, mismoodi neid loome ja kuidas nendega edasi toimime, oleme alles siis võimelised mõistma, kui oleme juba aru saanud sellest, et need mõisted, mida oma keeles kasutame, ei peegelda tegelikkust nii nagu see iseeneses on. Me kasutame keelt selleks, et oma tinglikult loodud mõistestiku abil enesega sarnastele vahendada sellist informatsiooni, mis meile tundub oluline, kuid mis tingimata kõigile teistele oluline ei pruugi olla. Tajudes oma kultuurilisi piire, saame aimu ka kultuuri kui niisuguse tohutust avarusest.

James Watson

• 14. oktoobril avaldas Sunday Times intervjuu 79-aastase geeniteadlase James Watsoniga, kes leidis, et aafriklaste madalamas intelligentsitasemes on süüdi geenid. Aafrika tulevik on sünge, kuna kogu meie sotsiaalne poliitika Aafrika riikide suhtes põhineb eeldusel, et nad on sama intelligentsed kui meie, samas kui kõik testid tõendavad vastupidist.

• 19. oktoobril jättis Suurbritannia teadusmuuseum ära James Watsoni esinemise, kuna Watsoni vaated ületavad lubatava debati piire.

• Terava kriitika alla sattunud teadlane palus avalikkuselt vabandust, lisades, et temast saadi valesti aru ja kahtles oma ütluste tsiteerimise täpsuses. Sunday Timesi pressisekretäri sõnul on intervjuu teadlasega salvestatud ja pole mõtet tsitaatide täpsuses kahelda.

• USA Teadlaste Ühing teatas oma avalduses, et intervjuus väljendab Watson oma seisukohta. Watsoni tööandja Cold Spring Harbori laboratoorium ütles mehe teenetest lahti.

• 25.oktoobril teatas teadlane pensionile minekust.

• 1962. aastal sai James Watson ühe DNA-struktuuri avastajana Nobeli preemia.