Ühel unetul eelhommikul lugesin läbi Paul Austeri «Oraakli öö», mille on eesti keelde tõlkinud mu kunagine klassiõde Tiina Randus. Austeri hoiak on minus alati resonantsi tekitanud, tema tekstide lugemine on nagu jutuajamine sümpaatse ja peenekoelise inimesega. Nagu ikka, huvitab Austerit juhuse, ettemääratuse ja sündmuste võimaliku suunamise teema.
Lugu räägib kirjanik Sidney Orrist, kes on imekombel paranenud raskest haigusest, leiab veidra hiinlase kirjatarvete poest veidra märkmiku ja hakkab sinna maniakaalse innuga romaani kirjutama. Kirjutamisest kirjutamine võib vahel tüütu võte olla, aga Auster oskab kirjaniku mõtlemisest ehedalt aru anda. Siit võiks lausa nitti võtta, kuidas vanast üldtuntud ulmeromaanist filmistsenaariumi kirjutada (kuigi jah, peategelase stsenaarium lükatakse romaanis tagasi).
Elu absurdsust kujutab Auster nukra elegantsiga ja delikaatselt, kergelt kummituslikke stseene saab tõlgendada ka realistlikena. Romaanil on kena, lahenduseta ja üpris õnnetu lõpp, mida ma muidugi ära ei räägi. Finaali on Auster osanud tempot tõstes üles ehitada nagu mõnes muusikateoses, lõpupoolsed stseenid on unenäoliselt valusad ja mõjuvad just seeläbi eriti tõepäraselt. Unetu eelhommik osutus selle raamatuga täitsa mõnusaks.