Puhtsüdamlik ülestunnistus raskendab süüd

Denzel Washington filmis "Ameerika gangster." Foto: Postimees.ee

Mida uut on Ridley Scottil lisada gangsterifilmi mütoloogiasse, uurib Tristan Priimägi.

Ameerika filmikunstis on kolm suurt müüti – muusikal, vestern ja gangsterifilm. Neist kaks viimast on algusest peale tegelenud eetika probleemidega: millised valikud ja otsused on moraalselt põhjendatud ja millised mitte.

Kui algusaegade gangsterifilmides oli asi selge – pätt saavutas edu teiste arvel ja tema julmus sai lõpuks karistatud («Rahva vaenlane», «Arminägu», «Väike Caesar») –, siis mida enam žanr arenes, seda rohkem ähmastus ka piirjoon hea ja kurja vahel.

Režissöör ei andnud enam vaatajale kätte üht ja kindlat vastust, vaid pani ta samasuguste moraalsete dilemmade ette nagu oma kangelasegi.

Tunnistagem, et gangsterimüüt on rikas tänapäeva folkloor, mille puhul on segunenud reaalsus ja muinasjutt. Just siin üritab (anti)kangelane teostada american dream’i ja rikastuda enese kehtestatud tingimustel, olles enamasti juba ette hukule määratud.

Selge see, et nii rikkaliku materjali kallal tahab jõudu proovida ka tähtrežissöör Ridley Scott. Tema filmi pealkiri «Ameerika gangster» tuletab küll meelde seda, kuidas üks tuttav tahtis kirjutada majandusteaduskonna diplomitööd teemal «Majandus».

Pealkiri kohustab, aga pärast kahte tundi ja 40 minutit tundub siiski, et gangsteripiiblisse pole Scottil õnnestunud uut kanoonilist teksti lisada.

Film on liiga pikk ja kuigi action on tasemel, nagu tema puhul ikka, ei suuda viimasel ajal pateetikasse kalduv Scott eelkõige keerulisemaid moraaliküsimusi kontrolli alla saada, mille tulemusena on segased nii kangelaste motiivid kui teod ja kokkuvõttes tuleb vaatajal tunnistada, et kellelegi kaasa tunda või kaasa elada ei olegi.

Müüdi iga uus tõlgendus peaks sisaldama midagi uudset. Mida uut on «Ameerika gangsteris»? Loomulikult on keskmisest värskem see, et kõne all on mustanahaliste organiseeritud kuritegevus Harlemis.

Kuigi võib tunduda, et film põhineb 1970ndate alguse blaxploitation-teostel – toimub ju tegevus samuti 1970ndatel –, siis tegelikult on «Ameerika gangsteri» juured palju lähemal.

Kümme aastat tagasi tegi Bill Duke filmi «Närukael» («Hoodlum»), mis rääkis numbrimängu räpasest ja tulusast ärist Harlemis. Peaosalist, neegrist gangsterit Bumpy Johnsonit mängis selles Laurence Fishburne.

«Ameerika gangster» algab sellesama Bumpy Johnsoni surmaga ja räägib sellest, kuidas tema autojuht Frank Lucas (Denzel Washington) võtab üle Johnsoni võlad ja kohustused ning selle järel ka kogu Harlemi narkokaubanduse.

Lucas leiutab viisi, kuidas muretseda otse Vietnami sõjakoldest heroiini, palkab oma nõod seda levitama, ehitades sel viisil üles impeeriumi, mis pakub konkurentidest puhtamat ja odavamat kraami.

Ajaloo väitel põhjustas tema tegevus New Yorgis tõelise heroiiniepideemia. Lucase vastas, seaduse õigel poolel, astub talle vastu politseinik Richie Roberts (Russell Crowe) – klassikaline nässus pereeluga politseinik, kelle elu sisuks on tema töö ja paindumatu moraalikoodeks.

Pärast pikka kassi-hiire mängu saab Lucasele saatuslikuks ainus hetk, kui ta oma edevusele järele annab – edasist sündmuste käiku näeb vaataja mitme sammu peale ette.

«Ameerika gangster» pole mitte kuritöö ja karistuse lugu, nagu klassikalised gangsteridraamad (kaasa arvatud «Ristiisa» triloogia ja «Omad poisid» näiteks), vaid patu ja lunastuse lugu.

See on lugu ühest mehest, kes käitus valesti, kuid kellele ühiskond andis võimaluse seda heastada. Lunastuse hinnaks on Juudase roll – Frank Lucas annab üles oma pere ja kõik, kellega ta iial on äriliselt kokku puutunud.

Küsimus on, kui me oleme harjunud gangstereid hukka mõistma isegi pisimate kuritegude eest, siis kuidas me saame andestada aastate jooksul tapetud tuhanded inimesed?

Olles esialgu osa probleemist, muutub Lucas äkki osaks lahendusest ja meile öeldakse, et see kõik on okei – patte pole, kui sa kõik puhtsüdamlikult üles tunnistad. Koostöö riiklike instantsidega toob meelde McCarthy-aegsete pealekaebamisfilmide õhustiku ja paratamatult ka tolleaegsed moraalsed normid.

Aga kas me ei tea seda juba filmi alguses? Siis, kui Denzel Washington end meile gangsterina esitleb? Kas me juba ei tea tema renomee järgi, et ta suudab alati teha «õiget asja»? Oma väiklase kättemaksu saab kätte ka Roberts, kui Lucas kogu New Yorgi korrumpeerunud politsei sisse räägib.

Ridley Scotti «Ameerika gangster» pakub tavapärasest erineva moraalse lahenduse ja võtab meilt sellega valikuvõimaluse. Ilmselt pole ka pakutav lahendus vale, aga... oleks oodanud siiski enam teema sisse minekut, sest gangsterimüüdi puhul on just moraalsed mitmetimõistetavused tasakaalustavaks jõuks krimiglamuuri vastu.

Mida me arvaksime Robin Hoodist, kui ta oleks kõik oma mehed Nottinghami šerifile üles andnud?

«Ameerika gangster»

Režissöör Ridley Scott

USA 2007

Eesti kinolevis alates

2. novembrist