Nädala plaat: pornosigade kiuste

Joni Mitchell Foto: Reuters / Scanpix

Joni Mitchell

Shine (HearMusic)

7. novembril sai Joni 64-aastaseks ja see on tema 21. album. Björk on kutsunud Jonit kõigi lauljate-lugudekirjutajate emaks. Tema tundlikkus ja eneseteadvus on julgustanud tervet põlvkonda naisi oma tundeid lauludes väljendama: Björk, Fiona Apple, Joanna Newsom, isegi Madonna.

Joni raevukas lahkumine muusikatööstusest viis aastat tagasi ei andnud lootusekübetki, et temalt veel kunagi uut plaati võiks oodata. Joni sõimas muusikatööstust «pornosigadeks, kellele lähevad korda vaid golf ja räpparid». Siiski on ilmunud uus album ja seekord korporatiivse kohvivabriku Starbucks uue leibeli HearMusic alt. (Sinna kuuluvad ka Paul McCartney ja Bob Dylan).

Tahaks uskuda, et see on Joni peen iroonia – sama paradoksaalne kui kogu albumi kaunis-voogav helipilt vastakuti halastamatute sõnadega: «Holy war, genocide, suicide, hate and cruelty… If I had a heart I’d cry.» Või: «Strong and wrong you win / History… a mass-murder mystery…» Mõru ravim magusa glasuuri all. Hommikune latte koos poliitilise sõnumiga?

Album on Joni enda produtseeritud, ta on ise klaveril ja kitarril ning teinud ka kõik arranžeeringud. Tema akustiline rütmikitarr on endiselt terav. Mõnes loos tiksub sisse trummimasina biit – pisut naivistlikul, kuid armsal moel. Basskitarril lööb kaasa Joni kauane produtsent ja hiljem abikaasa – Larry Klein.

Albumi avalugu on ilus-kammerlik ja nõtkelt fraseeritud instrumentaalorkestreering. «Big Yellow Taxi» pärineb aastast 70, seda on kaverdanud Bob Dylan ja sämplinud Janet Jackson. 37 aastat hiljem kõlab see rõõmus-rütmikas lugu lausa prohvetlikult. «They took all the trees, put ‘em in a tree museum / They paved paradise, put up a parking lot / You don’t know what you got til it’s gone». «Night Of The Iguana» – igal pillil näib olevat oma rütmiliin – trummid, bass ja Joni ise nii akustilisel kui elektrikitarril, mille saunde moonutab ta lausa Robert Frippi tasemel. Tegevus toimub eksootilises puhkepaigas ja Joni jälgib mängu: «It’s a dump of a destiny but its got a view» – bussijuht on endine jutlustaja, lesk on kena, aga õel, kurat ise on sweet-sixteen ja jasmiin on halastamatult magus. Pidu on ennastunustav, kuid toimub kuristiku äärel. Taas see tuntav paradoks välise naudingu ja tõe vahel.

Ja siis «Shine» – Joni palve maailma eest – millise tarkuse, rahu ja armastusega ette kantud. Kui pärast introt tuleb sisse Joni pisut ärasuitsetatud, kuid vahe ja tundlikkusest vibreeriv küpse naise hääl «Oh let your little light shine» – siis jooksevad külmavärinad üle selja. Kohutavalt ilus.

Hinne: *****