Kuidas rääkida muistsest?

Tarmo Kulmar «Tõsilood muinasrahvastest»

FOTO: Postimees.ee

Tore on tõdeda, et Tartu Ülikooli teoloogiadoktor, õppejõud ja rahvusvaheliselt tunnustatud Peruu-uurija Tarmo Kulmar on peale õppebrošüüride ja suures osas võõrkeelsete artiklite nüüd ka suurema raamatu kujul loetav. Esmalt hakkab silma, et teda, vana kooli tõsiteadlast, iseloomustab suur struktureerimis- ja defineerimistung ning sage konspektiivsus.

Artiklid algavad eesmärgi püstitusega, mõisted avatakse täpselt ja lõpus on kokkuvõtlik järeldus. Formalism? Mitte päriselt. Kuna Kulmar tegeleb muinasteadusega, siis pole seal algse selguse saamine lihtsalt teisiti võimalik. Meie käsutada olev napp, eri distsipliinidest ja vastuolulistest allikatest pärinev, tihti ebamäärane info tuleb esmalt korrastada ja seostada. Sellise baasita jääksime ekslema romantilistes ettekujutustes ja põnevates, kuid tõestusmaterjalideta oletustes. Selline eksotistlik kiusatus on küllap paljudel, kes noorena indiaanlasi mänginud ning inkade ja maiade hiilgusest mõnd põnevuslugu lugenud või filmi näinud.

Kuid siit jooksebki piir professionaali ja huvilise vahel – Kulmar valdab algkeeli, kasutab autentseid allikaid (kroonikad, arheoloogilised andmed, reisid uuritava kultuuri aladele jne) ning tõlgendab seda laia teoreetilise lugemuse pinnalt. Tema huvide keskmeks on Kolumbuse-eelne inkade impeerium. Ta avab selle ühiskonna olemust nii teoloogilisest, ajaloolisest, sotsioloogilisest kui ka tekstoloogilisest küljest. Ühe huvitsentrina käsitleb ta ka inkade «Nelja Ilmakaare riiki» kui varatotalitaarset ühiskonda, avades eri tahkudelt selle ilmingud (sotsiaalne jaotumus, religioon, infolevi, ajalookäsitlus, ideoloogia, abielu, sõjavägi jne keskvõimu teenistuses) ning kõrvutades seda nii maiade kui maailma esimese varatotalitaarse impeeriumi Vana-Hiina Quini keisririigiga (230–208 eKr).

Totalitaarsus on vaba inimlikkuse suurim pärssija – väikerahvad tunnevad toda nähtust iseäranis valusalt. Selle ilmingute nõtke avamine, toimemehhanismide mõistmine ja seeläbi ka võimalik ennetamine on praeguses maailmas väga oluline. Nii mõjub Kulmari võimu varjukülgi avav muinasteadus peale ajaloolise teabeallika väärtuse ka orwellilikult hoiatavana. Vaadake praegusi impeeriume ja te leiate iidseile seikadele rohkesti võrdlusmaterjali ning edasimõtlemist. Kuid see pole ainus suund. Ühtlasi saame tundma inkade kultuuripärandi ilu ja unikaalseid jooni (palvetades õhu suudlemine, «päikeseneitsid», nöörkiri jne).

Kaugete asjade kõrval tunneb ta huvi ka eesti alade ja muinaspõhja kultuuri iidaja vastu, liikudes selles vallas arheoloogide, folkloristide, keeleteadlaste ja etnoloogide andmete toel. Võrdleva usundiloolasena huvitavad teda esivanemate kujunemine, asustus, jumala-, väe- ja hingekujutelmad, sellega seotud matusekombed jne. Neist muinasusundi vanima kihistuse uskumustest on ta kaitsnud ka doktoriväitekirja. Taas on visandatav skeem lai ja edasi mõtlema kutsuv. Rein Sepa ilmavaatest tõukuv «Muinaspõhja ühisaeg ja ühiskodu» (lk 228–235) lõpeb isegi kirgliku sooviga, et põhjamaade asukate järeltulijad oma ühised juured avastaks ja taas usalduslikult kokku hoiaksid.

Kui teha näpuotsaga vormikriitikat, siis analüütika on viis pluss, kuid Kulmari lai mesoameerika-alane eruditsioon on siin veidi rakmetes. Neis artiklites on temaatilisi kattuvusi, ning teadusgrandi nõuetele vastav tekst ei pruugi alati olla kõige lugejasõbralikum. Olles kuulanud ta värvikaid, laialdasi, illustreerivate materjalide ja humoorikate kõrvalpõigetega loenguid, tunduvad mõnedki lühemad tekstid mõtteskelettidena, mida tänapäeva teadlasel tuleb oma olemasolu õigustamiseks kultuuribürokraatiale esitada.

Miks peab vaieldamatu spetsialist end ikka ja jälle mingite akadeemilis-kretinistlike tavade järgi tõestama, miks ei või humanitaarne teadustekst olla avatum? Totalitaarsuse ilming vist seegi. Lugejana on mul lootus, et tippteaduse ning inkade kullast ja valitsejatest vestvate pinnaliste põnevuslugude vaheline kuristik on kahjuta ületatav, ning jutumõnu sisaldav süntees saavutatav. See «huvitava teaduse» suund elab nii National Geographicu artiklites kui süvemalt ajaloolises proosas. Usun, et Peruu kultuuri armunud erudiit suudab end mitmel viisil väljendada – umbes nii, nagu Masingu Polüneesia-huvi kõrvaltulemuseks oli romaan «Rapanui vabastamine». Neilt, kes meile meeldivad, ootame ju ikka uusi võite.

Kulmari käsutuses on tohutu hulk põnevat ainest mitmest kultuuriareaalist ning ta on sõnaosav kirjutaja. Üks ta lemmikuid on rännukirjanduse suurkuju Thor Heyerdahl (vt EPL, 3.11.2007). Teadlane ta juba on. Viiteaparatuuri varjust paistab aga ka rändur ja kaugete aegade ilmutaja. Tänu tema pikale süvenenud tööle paistab mitmete muinasrahvaste ilmapilt meile paremini kätte. Et pealkirjas lubatud «tõsilood» kunagi ka veidi vähem tõsisteks, kuid seda enam lugudeks saaksid, selleks soovin talle jaksu ja jõudu.

Raamat

Tarmo Kulmar

«Tõsilood muinasrahvastest»

Ilmamaa, 2007

Tagasi üles