Tulen just ilusalongist, kus arutati üht äärmiselt põnevat probleemi, mille eelmisel laupäeval tõstatas Priit Pullerits.
Juurikas: välismaalasele mehele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kaunid, tublid ja targad eesti naised leiavad üha sagedamini õnne välismaise mehe embuses. Miks küll, ja kes on selles süüdi? Äkki on eesti mehed lihtsalt jobud?» niimoodi kirjutas ajalehes minu algkooliaegne peika.
Mina abiellusin Memedoviga sellepärast, et Zabitiga on väga hea rääkida. Ta ei saa ühestki eestikeelsest sõnast aru. Näiteks ma ütlen talle, et lääne ühiskond on talumatult fallosekeskne ja stereotüüpsed soorollid alandavad kaasaegse naise eneseväärikust. Eestlane tõmbaks siukse jutu peale nina täis ja hakkaks nõusid lõhkuma, aga serblane ütleb ainult «Daa, daa, milaja!»
Ma ei tea, kust Priit võtab, et enamik välismaalasi on abielus eesti naistega? Statistika näitab, et see pole lihtsalt võimalik. Siiski pole ma ainus õnnelik oma tutvuskonnas.
Üks mu kooliõde abiellus putu hõimupealikuga. Nad elavad Paghmanis Kabuli provintsis Afganistanis, mees tegeleb väikestviisi relvakaubanduse ja narkoäriga. Malle kirjutab oma blogis, et neil on mugav savist onn asula peaväljaku ääres, kaks kitse, nelikümmend kana, 1981. aasta iguli-Lux ja et nad on väga-väga õnnelikud. Mirwaisi peamiste plussidena toob Malle esile, et mees on romantiline ega pane majapidamistöödele kätt külge. «Tema arvates on eesti naised loomulikud, ilusad ning koduhoidjad, mitte nii karjääriteadlikud kui saksa naised,» märgib Malle.
Teine kooliõde Pille leidis õnne kümme aastat tagasi Albaanias, tutvudes Tirana rahvusvahelises bussijaamas tõmmu noormehega, kes osutus Gjirokastëri politseiülema vanema poja vanemaks pojaks. Gjirokastër asub Lõuna-Albaanias, seal on sündinud Albaania diktaator Enver Hoxa, kelle nime kannab lõbumaja, mida Pille peab nüüd koos abikaasa Ismailiga. Pille kirjutab oma blogis, et nad on väga-väga õnnelikud, kuna lõbumajas töötab üle 500 naise, rahvuselt valdavalt kreeklased, ent leidub ka valgevene ja ukraina tüdrukuid. Ismaili kohta ütleb ta, et mees on väga hooliv ja perekeskne ning kardab edukat, pealehakkajat ja aktiivset naist.
Kolmas kooliõde Aune elab Burkina Faso keskplatool asuvas Ziniarè linnakeses, mille sõjaväeliseks diktaatoriks on tema abikaasa, endine Prantsuse koloniaalarmee vanemseersant. Peale Aune on Thomasel veel seitse naist, igal hommikul rivistab mees haaremi üles ja marsib kolonni eesotsas lähedalasuvat turgu rüüstama. Aune kirjutab oma blogis, et nad on väga-väga õnnelikud ning plaanitsevad mõrvata kuberneri, et haarata võim provintsis enda kätte. Thomase kohta kirjutab Aune, et mees on vägivaldne, hindab eesti naiste lastekasvatamise, koka- ja käsitööoskusi ning teda ei huvita naise välimus.
Neljas kooliõde Ülle tutvus paar aastat tagasi ööklubis Eritrea kodaniku Mahmutiga, kes oli põgenenud Harku väljasaatmiskeskusest. Nüüd elavad nad harmooniliselt koos mehe vanematega Adi Tekelezanis, see on väike õdus linnake Asmara Kereni maantee ääres ning tegelevad kerjamisega. Ülle kirjutab oma blogis, et nad on väga-väga õnnelikud ja et varsti on oodata ÜRO humanitaarabi. Mahmuti kohta ütleb hirvesilmne blondiin, et mees on kiire ja räägib palju (aga naine teatavasti armastab kõrvadega!) ning on väga-väga armukade.
Saatus tahtis, et viies kooliõde Helle leiaks õnne San Josès, mis asub Escuintla provintsis Guatemalas. Nende koduks on väga ilus plekk-konteiner vana sadama vahetus läheduses, kust avaneb imekaunis vaade merele. Helle kirjutab oma blogis, et on väga-väga õnnelik, kuna tema abikaasa Justo Rufino on väga perekeskne, tegeleb rohkem lastega ega hooli üldse tööst ning karjäärist. Abirahast, mida föderaalvalitsus maksab Justo Rufino vanaisale, kes kaotas oma jala ühes Teise maailmasõja aegses kõrtsikakluses, piisab tervele suguvõsale äraelamiseks täiesti.
«Kui ma oleks Eestis sama hooliva ja pereteadliku mehe leidnud, poleks ma välismaale läinud,» kinnitab Helle. «Elada on parem ikka Eestis.»
Kuues kooliõde Margit elab Tadikistanis, Mägi-Badakshani autonoomses piirkonnas, mitte kaugel rajoonikeskusest Darvozist. Neil on luksuslik küttekolde ja kuivkäimlaga jurta. Tõhusat lisa abikaasa Emomali napile veterinaaripalgale annab Britney Spearsi, Gwen Stefani jt kuulsate välismaa lauljate piraatplaatide valmistamine, mida müüakse jõukatele usbeki ja kirgiisia turistidele. Margiti IT-kolledis omandatud programmeerijaoskustest on selles suurt täpsust nõudvas töös palju kasu. Margit kirjutab oma blogis, et ta on väga-väga õnnelik, kuna Emomali ei ela peamiselt selleks, et raha teenida, ei istu naisele liiga tugevasti «pähe» ning oskab «pilti» eest joomata pidu pidada.
«Ma võin valesti mõelda,» kinnitab Margit, «kuid kaldun arvama, et kui eesti mehed oma mõtlemist ja suhtumist ei muuda, siis leiavad eesti naised ka edaspidi kiiremini endale tadiki rahvusest partneri.»
Selle tõdemusega on ilus lõpetada. Lähen õige ja võtan kaamose vastu pitsi konjakit.