Ajaloo- ja välispoliitikakäsitlusi juhatatakse viimasel ajal sageli sisse metafooriga ajaloo tagasitulekust. See sõnapaar ei viita vaid Fukuyama ennustatud ideoloogiliste vastasseisudeta aja tulemata jäämisele. Ajaloo mõtestamist puudutavad uued ideed, mille poolest eelmine sajand nii viljakas oli, alles hakkavad laiema huviliste ringini jõudma.
Eesti väiksuse juures jääb hea ajalootundmine ikka enesesäilitamise põhikomponendiks. Ajaloohuviliste seas on ka jätkuvalt neid, kes otsivad ajaloost tõde, millele «õiglases võitluses» toetuda. Paljud on endiselt ajaloost väsinud, kuna suures plaanis pakub ajalooteema harva jahmatavalt uut. Neid ajaloohuvilisi kammitsevad veel ärkamisaegsed ootused.
Kuid meiegi ajalooteadvus on üllatavalt ruttu uuele ringile jõudnud. 1990. aastate edenedes hakkas valgete laikude katmine ammenduma. Elava ajaloo rubriigid lohisesid kultuuriajakirjades mõned aastad rutiinist ja surid siis välja.
Kuid veel enne aastatuhande lõppu alustas Marek Tamm Vikerkaares ja mujal ajaloo mõtestamist puudutava horisondi laiendamist.
Ajalugu tuli kultuuriväljaannetesse tagasi. Mälu teema osas võis hiljaaegu kõneleda buumist. Uuel aastatuhandel ilmuvad välja Tuna ja Ajalooline Ajakiri. Peale tuleb põlvkond läänes (Cambridge) hea hariduse saanud poliitilis-teoreetiliste huvidega kirjutajaid (sõnasõnalt ja piltlikult uus tasand Piirimägesid).
Uues kvaliteedis koguvad hoogu sotsiaalajalugu ja vasakpoolsed teemapüstitused (Kersti Lust, Ene Kõresaar).
Mitmes mõttes tõuseb esile Carlo Ginsburgi moto «Jumal on detailides». Küsimus ei ole ainult kujutluste rolli või ilmastikunähtustesse suhtumist uurivate ajaloolaste esilekerkimises, kellest meil eriti rääkida ei saa. Ent on kaasahaarav, kuidas arvukad ajalooprobleemid leiavad vahetult üleuurimist, üksikasjalikumat lahtikirjutamist ja laiemasse kriitilisse fookusesse asetamist.
Viidakem vaid Jaak Valge jt tööle Ilmjärve raamatu arvustamisel, Eva Piirimäe tegevusele meie rahvusluse käsitluste asetamisel põhjalikumasse teoreetilisse konteksti või Eero Medijaineni ja Enn Soosaare keerukatele küsimusele Tartu rahu või okupatsioonivõimudega koostöösse suhtumise osas.
Mida suudavad aga etenduskunstid lisada teemale, millega on haaratud terve elu lugedes mööda saatnud mehed (naiste osa eesti 20. sajandi ajaloo vastuolude mõtestamisele on olnud kahetsusväärselt väike, aga esile saab siin tuua just lavastaja Merle Karusoo panust)?
Peale Kruusvalli, Saluri jt kuulsaid draamasid, millega valgete laikude lahtirääkimise periood tuule tiibadesse sai, on ajalooteema eesti teatris olnud varjusurmas.
Keerulisi ja intrigeerivaid osutusi ajalooteemadele tegi lavastustes «Vend Enrico», «Kopenhaagen» jt Mikk Mikiver. «Stalin» jäi mul nägemata. Karusoo on püüdnud ideoloogiate kõrvale tuua lihtsa osaleja vaatepunkti («Küüdipoisid», Afganistani lugu jm). Sageli mitte vähem ideoloogiliselt, kuid igavad pole need lavastused olnud.
Hendrik Toompere on eelarvamustevaba suhtumisega millesse tahes puudutanud õrnalt ka mikroajaloo võimalusi lavastuses «Neli rüütlit» ning loomulikult oli moodsa ajaloomõistmise vilju tunda Mati Undi lavastustes («Tipptüdrukud» jt). Ajalugu alati huvitavalt vaatav Kivirähk vastandas suvises «Uljas neitsis» kirjutatud ja müütilise ajalookäsitluse jne. Märkida tuleb arvukaid huvitavaid pärimuslavastusi.
Mõtestatud järjepidevusest ajalooteema lavaletoomisel siiski rääkida ei saa. (Sama tuleb tõdeda ka kino osas, mille ette näidata olevad üksikfaktid «Nimedest marmortahvlil» «Malevani», Leninid ja Rummu Jürid seal vahepeal ning tugev traditsioon kuni «Rahu tänavani» on küll muljetavaldavamad.)
Ei usu, et «Kangelase» ja «Kommunisti surma» lavaletulek ning Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi samaaegne huvi ajaloo vastu teatripildis murrangut tähistab. Küllap tuleb väliste tegurite, nagu aastapäevad jms mõjul ikka ka ajalooteema juurde pöördumisi. Teatri tervikpildis on see kõrvaline, olgugi praegused lavastused õnnestunumad kui mitte väga ammused Paide asutamise spektaakel või Remsu/Noormetsa «Vabaduse rist» jmt.
Rõõmustab aga kunsti valmisolek ajalooteema käsitlemisel ideoloogiliste positsioonide ja raamatutarkuse kõrval loovast kujutlusvõimest inspiratsiooni ammutada ning selle toel asju uudses intrigeerivas valguses näha.
Ajal, mil ühiskonnas tugevneb väärastunud nõudmine, et kunst (kino) peaks laia tähelepanu võitvalt propageerima meie kannatusi, patriotismi ja ajaloolist tõde, on lavastajad säilitanud meeldiva isepäisuse.
Ehk kerkib esile ka lavastajaid, kes ajalooteemades enam järjepidevust ilmutavad ning eruditsiooni koguvad. Inimsuhteid esitatakse meie teatris nii, et inimsuhete ja eraelu ajaloo ainest ei kasutata ega ole tunda ka teadlikolu sellest. Ka rahvusliku mäluga tegelemisel on teatril arenemisruumi. Võimalused värske kujutlusvõimega üllatada on laialdased.
Liiati on ajaloo ja etenduskunstide vahekorra uurimise põhjalikult ette võtnud Linda Kaljundi. NO-teater on temaga kontaktid loonud. Küllap oleks teistegi teatraalide jaoks viljakas tema tegemisi jälgida.