Raskeveoste sõidukit koormas korra aastas linna jõulukuusk

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rasked koormad möödunud sajandi algul: üks raskemaid veoseid oli Tallinna Linna Elektrijaama
8,5-tonnine reservuaarkatel, mida vedas Eduard Poola transpordifirma Renault’ veok. Samasse jaama viidi ka auruturbiin, mis kaalus 15 tonni.
Rasked koormad möödunud sajandi algul: üks raskemaid veoseid oli Tallinna Linna Elektrijaama 8,5-tonnine reservuaarkatel, mida vedas Eduard Poola transpordifirma Renault’ veok. Samasse jaama viidi ka auruturbiin, mis kaalus 15 tonni. Foto: Erakogu

Autode arv hakkas Eestis jõudsalt suurenema 1930. aastatel. Kui 1934. aasta algul oli Eestis 3009 autot, neist 1065 veoautot, siis viis aastat hiljem oli autosid juba ligi poole rohkem ehk 5913, millest 2305 olid veoautod. Kõige selle kõrval suurenes igal aastal uute autode osa.

Tallinnas tegutses tol ajal mitu veoautode transportfirmat. Nende seas oli üks omapärasemaid Eduard Poola autofirma, mis ametlikult kandis Eduard Poola auto-transportfirma nime. Nimelt tegeles see Laulupeo tänaval asunud firma raskete ja väga raskete veoste transportimisega.

Võimas Renault

Raskeveoste transpordifirma asutaja Eduard Poola ise oli sündinud 1881. aastal. Pärast õpinguid Tartus peenmehaanika alal asus ta tööle montöörina Pärnus Waldoffi vabrikus.

Tema pojatütre Heli Varuski andmetel suunati mees aga Vene – Jaapani sõja ajal Kroonlinna minööride roodu, kus ta peagi ülendati vanemallohvitseriks. Seejärel oli Poola mehaanikuks tolleaegse sõjaminister Sahharovi jahil.

Oma esimese mehaanikatöökoja asutas mees 1913. aastal Tallinnas Brookusmäel. Esimese maailmasõja ajal kaotas ta suurema osa oma varast.

Vahepeal Soomes Turu linnas elanud ja töötanud Poola tuli tagasi Eestisse 1919. aastal ning ostis oma äri lõpetanud Koppeli mehaanikatööstuse. Algul Estonia puiesteel asunud tööruumid asendas ta pidevalt suurenevate üüride tõttu uue töökoja ja garaažidega, mille ehitas oma krundile Laulupeo 22, ning viis 1924. aastal äri sinna üle.

Hoo sai veofirma sisse 1920.–1924. aastatel, kui Poola ostis korda tegemiseks Eesti kaitseväelt tosina kehvas seisus, kuid tugevaid kolme kuni kümnetonniseid veoautosid. Nende oma kandejõud oli 10–12 tonni ja koos järelvankriga 15–30 tonni. Eriti uhke oli Laulupeo tänava autogaraažis täiustatud ülivõimas Renault.

Töökojas asetati autole paarisrattad ning täiskummide asemel võeti kasutusele õhkkummid. Auto suutis ise vedada 12-tonnist ja koos järelkäruga 30-tonnist raskust. Ratastel, rullidel või lihtsalt mööda maad lohistades oli see hiiglane võimeline 50-tonnist või suurematki raskust edasi viima.

Nii hakkasidki Poola veoautod Tallinnas, aga ka mujal Eesti paikades ühest kohast teise vedama vedureid, katlaid, purunenud autosid, turbiine ning muid raskeid ja kogukaid asju. Firma suurimad autod võisid peale võtta pool või enamgi raudteevaguni kaubast.

Samuti toimetasid just Poola autod igal aastal Tallinna Raekoja platsile jõulukuuse.

Üheks keerulisemaks tööks oli umbes 8,5-tonnise reservuaarkatla vedu mööda lumist ja kitsast Väo küla teed Pelgulinnas asunud Tallinna Linna Elektrijaama.

Kui jaama 1930. aastal laiendati, tuli taas appi Poola autotransportfirma, vedades sinna sadamast hiiglasuure auruturbiini ja selle osad. Need mürakad kaalusid 12–15 tonni. Suurim neist ei mahtunudki autosse ning see tuli sihtkohta lohistada.

Teedeministeeriumi eksperdid kahtlesid, kas tänavate asfaltkate peab ikka sellisele raskusele vastu. Linna ehitusosakond tegi arvestusi ning lubas vedu. Autotransportfirma ankurdatud Renault, talad, rullid, vints ja vilunud töölised viisid selle ülesande täide, ilma et asfalt oleks kannatada saanud.

Rappa kivide järele

Üks omapäraseid töid oli ettevõttel ka 12–15-tonniste kivide väljatoomine Laitse rabast, kus poleks hobunegi saanud liikuda. Renault ankurdati raba servale ning vintsi ja vaieritega tõmmati kivid raba äärele, kust nad sama auto peal Paldiskisse transporditi ja sealt rongiga Tallinna toodi.

Tallinnas sattus tekstiiliettevõte Rauaniit raskustesse suure ja raske aurukatlaga, mis laaditi Suurtüki tänava kohal raudteevagunist maha, kuid sealt edasi Kalamajas asuvasse vabrikusse ei suudetud viia.

Teele jäänud katel sulges lisaks veel liikluse. Taas kutsuti appi Poola firma, kes vedas ankurdatuna vintsi abil katla vabrikusse. Katel liikus mööda tavotiga määritud roopaid, mis oli asetatud puust taladele. Tänav jäi seegi kord terveks.

Poola firma tegutses üle Eesti. Näiteks Tallinna Köievabrikust tuli viia Kulina veskitööstusesse Virumaal suurem aurukatel, mis kaalus ligi kümme tonni. Katel veeti autoga Kopli kaubajaama, pandi seal raudteevagunisse ja saadeti Rakverre. Seal laaditi see uuesti suure Renault’ peale ja viidi mööda kitsaid külateid 20 kilomeetrit eemal asuvasse tööstusesse.

Kindlustus ei nõustunud

Mõnikord püüdsid ettevõtjad vähempakkumise abil palgata sellisteks töödeks ka muid firmasid. Näiteks tellis Tartu linnavalitsus kümnetonnise aurukondensaatori transportimise Ulila jõujaama. Kui Tartu linnavalitsus läks töid kindlustama, polnud Kindlustusselts Polaris nõus vastutust võtma, kui töid ei tee Poola transpordifirma.

Veoärimees Eduard Poola armastas vabal ajal sporti teha. Peale autospordi ta ka suusatas, ujus ja sõitis rattaga. Poola oli muuseas Eesti Autoklubi aktiivne liige ja osales Monte Carlo rallidel.

1940. aastal, kui Eestis kehtestati Nõukogude võim, natsionaliseeriti kogu Poola varandus ja äri. Tema ettevõttest moodustati Tallinna Veobaasi tuumik, millega ühendati mitmeid teisigi endisi autofirmasid. Samal aastal nimetati Tallinna Veobaas ümber Veobaasiks nr 1. Saksa ajal muudeti see Eesti Autopargiks. 1944. aastal nimetati ettevõte Tallinna-Harju Autotransportbaas nr 5 ning peagi muudeti see Veoautobaasiks nr 5 1945. aastal reorganiseeriti see Autotransportbaasiks nr 5.

Poola käsi Nõukogude ajal hästi ei läinud. Tema pojatütre Heli Varuski mälestuste järgi mobiliseeriti Poola kaks poega Nõukogude armeesse, kuid pärast Velikije Luki lahingut viidi nad Magadani vangilaagrisse, kust vabanesid alles 1954. aastal.

1944. aasta märtsipommitamises sai Poola maja Laulupeo tänavas tugevasti kannatada. Kui hoone pärast sõda taastati, jäi kunagine legendaarse autofirma asutaja ja juht elama maja keldriruumidesse. Poola suri 1953. aasta oktoobris ja on maetud Rahumäe kalmistule.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles