Endise Nõukogude-sõbraliku Jugoslaavia südames Serbias käis dässmuusikat otsimas Madli-Liis Parts. On teised ajad ja kombed ning muusikagi pole enam endine.
Muusika pärast sõdu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Serbia kuulub väheste riikide hulka, kes võivad nädalase dässifestivali kava kokku panna suuresti vaid maailma tippklassi artistidest. Kohaliku dässielu järjele aitamine ootab aga tõhusat optimismisüsti ja väsimatut entusiasmi.
Oktoobri viimased päevad kulgesid Serbias 23. Belgradi dässifestivali reipas energiaväljas.
Esimest aastat on Belgradi dässifestival kuulutatud linna kümne kõige olulisema kultuurisündmuse hulka. «See tähendab, et meil on tagatud 2/3 kogu festivali eelarvest ja me ei pea enam muretsema raha pärast. Isegi kui meil on soov tuua siia suuri nimesid, kelle honorariks ei jagu vahendeid, saame taotleda lisa,» räägib uhkelt festivali juht Dragan Ambrozic, kelle unistuseks on tuua Serbiasse Sonny Rollins.
Rahvuslikud tiivad
Belgradi linnavalitsus eraldas tänavu esimest korda 60% kogu festivali 185 000-eurosest eelarvest Balkani-piirkonna ühe olulisema dässifestivali traditsiooni taaselustamisele. See tundub tõelise vedamisena, kui teada, et Milosevici-reiimi järgselt pole kultuurielu jalgu alla saanud.
Ka meedia huvi sarnanes Euroopa suurimate festivalide kajastustega korraldajate sõnul üle 40 artikli ajalehtedes-ajakirjades, lisaks tõsiseltvõetavad kajastused kümmekonnas veebikeskkonnas.
Seekordsel festivalil võis samal õhtul ja koguni sama piletiga kuulda mängimas Brad Mehldaud ja Bobo Stensonit, järgmisel õhtul aga Ravi Coltranei ning Avishai Cohenit, siis Archie Sheppi ja Dee Dee Bridgewaterit. Piletite hinnakujundus on korraldajatel tulevikku vaadates läbi mõeldud. 720-eurosed pääsmed peaksid julgustama noori kontserdile tulema, sest isegi Serbia mõistes on hind mittemidagiütlev.
Belgradi dässifestival on sisuka ajalooga festival, kel läks korda kunagistes poliitilis-ideoloogilistes tõmbetuultes rahulikult tegutseda. 1971.1990. aastani võis Belgradis kuulda dässi suurkujusid alates Duke Ellingtonist ja Ornette Colemanist Miles Davise, Weather Reporti ja Nina Simoneini.
Nagu kirjeldab Ambrozic, õnnestus festivalil 1970ndail kanda kinnitada tänu entusiastide hulljulgele ideele tuua maailma vanima, ameeriklaste Newporti festivali esinejad Belgradi. Sellega tuli kaasa nii USA kui ka Jugoslaavia valitsus ning sealt edasi oli edu tagatud.
Ambrozici sõnul olla sellest ajast liikvel isegi anekdoot: «Jossif Titolt küsitakse, kas ta armastab jazzi. Tito vastab, et loomulikult armastab. Sellest hetkest sai dässist Jugoslaavias heaks kiidetud muusikaanr ning muusika jaoks olid piirid avatud.» Ambrozici hinnangul oli däss 1970ndail küll osa poliitilisest mängust, ent publik vaid võitis, kuuldes oma kõrvaga toonaseid parimaid dässmuusikuid kogu maailmast.
Kui Belgradi dässifestivali ümbritseb peaaegu et eufooriline eduaura, siis Serbia dässielu argipäev kulgeb vastuolulistes meeleoludes. «Meil on üleüldine entusiasmipuudus,» räägib Belgradi festivali kunstiline juht ja staaikas dässiajakirjanik Vojislav Pantic, kes ise on entusiastliku ja idealistliku ellusuhtumise kehastus.
Ei ole ülevaatlikku veebilehte, ei ajakirja. Dässiliitu ei kuulu kedagi serbia dässmuusikute paremikust, tõdeb Pantic. Kuni 1965. aastani olla dässiliit andnud välja ajakirja ja korraldanud kontserte sellisel tasemel, et isegi Louis Armstrong oli kohalike muusikutega esinenud.
Pantic Belgradi festivali väsimatu kunstilise juhina on võtnud südameasjaks leida festivalile koosseise, mis avardaksid publiku silmaringi ning annaks inspiratsiooni muusikaõpilastele. Selleks veedab ta suvel vähemalt kuu reisides mööda Euroopa suuremaid festivale.
Lootuste maa
«Praegu pole ühtegi märki, et meil oleks tulemas heliloojaid, kes kirjutaksid bebopist ja svingist mõjutamata originaalloomingut. Teisalt, kui oleks niisugune inimene, siis poleks tal kuskil mängida, ammugi salvestada,» tunnistab Pantic, kelle sõnul on paar head fusion- ja mainstreamrühma, ent näiteks avangard ja eksperimentaalne suund puudub täiesti.
Goran Bergovici edust tiivustatuna põimitakse muusikasse palju balkani rütme ja meloodiaid. Ehk just originaalses julges etnodässis võib peituda võti serblaste rahvusvahelisele edule.
Belgradis on kuus-seitse korralikku kontserdisaali ning kuus klubi, mille kavas on ka dässi neist olulisemad katoliku kiriku võlvide alla kohandatud Bitef Art Cafe, Dizzy Jazz Club ning Ptitsa. 2050 euro vahele jääv honorar ja klubiomanike soov kuulda eelkõige standardeid ei innusta muusikuid seal just tihti mängima. Festivali ajal aga õnnestus kohalikku dässieliiti nii kontserdilaval kui ka jämmimas kuulda, ning selle põhjal jäi mulje, et ideid ja mängulusti muusikutel jagub.
Belgradi festival pakkus teadlikult palju kontserte serbia bändidele. Vaatamata sellele, et nad esinesid festivaliõhtutel pärast suuri staare, olid saalid ometi täis ning aplausid vaat et tugevamadki kui peaesinejatele.
«Meil oli tõsise dässimaailmaga suhtluses üle 15-aastane paus. Kui 1980ndail muutus dässi organisatoorne pool Läänes väga professionaalseks, siis meie ei osanud seda oluliseks pidada. Näiteks Viini klubi Porgy & Bess korraldas paar aastat tagasi Serbia dässi nädala. Sellest aga ei arenenud midagi. Meie muusikud ei oska ennast piisavalt müüa,» on Pantic õnnetu.
Aastas toimub Serbias üheksa dässifestivali, ent needki peale Belgradi on väikesed ja kohalik muusik pääseb lavale heal juhul paaril festivalil. Enamik lootustandvaid muusikuid töötabki popartistidega või stuudiotes, mängib firmapidudel ja paarkümmend neist teenib leiba Serbia raadio bigbändis.
Päiksekiirt nähakse Serbia dässis läbi aegade ühe mõjukaima helilooja ja muusiku Mica Markovici idees. Tema soov on ühendada Serbia, Makedoonia ja Horvaatia dässiklubid ühtsesse süsteemi, et muusikutele saaks korraldada 7-8 kontserdiga tuure.
Et Serbias saab dässi õppida vaid Belgradis Stankovici muusikakoolis, mitte aga akadeemilisel tasemel, on kool hüppelauaks Grazi, Rotterdami ja Berkleesse.
Parema ootuses
«Kui noored tulevad välismaalt tagasi, sulandub enamik paraku kergesti massi ning uued ideed hääbuvad,» üldistab Vojislav Pantic, kes arvab põhjuseks väheseid võimalusi esineda originaalmuusikaga.
Piiri taga edukamateks peetakse klahvpillimängija Vasil Hadimanovit ja trummar Marko Djordjevici, samuti trompetist Stjepko Guti, kes töötab nii New Yorgis kui ka Grazis. European Jazz Prize 2005 võitja Bojan Z muusikat tuntakse vast ka Eestis. Kohalike dässmuusikute eliidist tasub esile tõsta veel pianist Vlada Marcicit ja saksofonist Jovan Maljokovici, kes sulatavad balkani ja kuuba rütme dässiga. Mõlemad on andnud välja seitse plaati.
Mica Markovic, kes muide sai Grazi muusikaakadeemias esimesena üldse dässmuusiku diplomi, peab Serbia dässi üheks uhkuseks kohaliku raadio ja televisiooni bigbändi Big Band RTS, mis tähistab 2008. aastal 60 aasta juubelit.
1960ndatel muusikuna alustanud mees on Serbia dässi suhtes optimist: «Kontserdipublik on valdavalt noor, meil on õpilaste bigbänd, mis varem oleks olnud mõeldamatu. Dässi mängitakse nii teles kui ka raadios palju. Däss on Serbias alati elus olnud.»