Eesti Kirjanduse Seltsi tekkest sada aastat tagasi ja mõttest täna räägib Rebekka Lotmani küsimustele vastates seltsi auliige Peeter Olesk, kes aastapäevaks ka näidendi kirjutas.
Juubilariks Eesti Kirjanduse Selts
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kirjanduse Seltsi (EKS) sajandaks aastapäevaks kirjutasite näidendi «Kaks pingil, kolm ümber». Kurb- või naljamängu?
Näidend Shakespearei komöödia «Palju kära ei millestki» (1598) mõttes see igatahes ei ole. «Kaks pingil, kolm ümber» pole isegi teatritükk. Ta on ühe õhtu pala meelelahutuseks, kus puudub ruum labastele naljadele ja moeahvlikult irvitamisele. Oleks ta nagu Ardi Liivese «Viini postmark» (1963), kestaks ta etendamine koos pausidega puhvetiks ja suitsetamiseks mitu tundi. «Kaks...» on laval vaid 40 minutit. Sama ajaga jõuab keeta maitsva herkulopudru, selle ära süüa ja nõudki pesta.
Millistes oludes EKS tekkis?
Vormiliselt on Eesti Kirjanduse Selts noorem kui liikumine Noor-Eesti. Tegelikult on see nooremus väga vaieldav: kui tulevaste nooreestlaste vaimne liider Gustav Suits aastal 1901 pöördus hilisema EKSi esimese esimehe pastor Villem Reimani poole, polnud olemas kumbagi organisatsiooni, küll aga oli tekkinud arusaam, et nooremad ei tee midagi ilma vanemateta, ehkki ei pea neid kordama.
Säärase arusaama juuretis pärines ärkamisajast: vaimse rahvusluse nurgakivi seadis paika juba Kreutzwald. Sillaks ses suhtes sai just Villem Reiman. Sageli on Noor-Eesti ja Eesti Kirjanduse Seltsi koosolu tõlgendatud radikaalide ja konservatiivide vastasseisuna. Tõeliselt oli Noor-Eesti eesliin, EKS tagala, kusjuures selline roll oli mitte eesmärk, vaid ajalooline funktsioon.
Praegu katab samasugust funktsiooni kultuurkapital. Kulka nimelt ei telli, vaid ta kindlustab autoreid. EKSi roll muutus oluliselt 1930. aastateks, mil seltsi asjaajaja Hermann Evert (18981982), vapper mees ka tagakiusatuna, ehitas üles majanduslikult toimiva tugistruktuuri. Asjaarmastusest sai sihiteadlik tegevus.
Aastal 1992, seltsi taastamisel, oli olukord aga sootumaks teine, kusjuures kõige rohkem oli umbusaldajaid. Karjuti minugi peale. Eriti Kirjanduse Maja ning mõistliku rahu heaks tegid väga palju Aivo Lõhmus, Hando Runnel ja professor Kaljo Villako. Karjumised on meeles, aga neid pole vaja üle korrata.
Seltsi esimesel tegevusaastal kasvas liikmete arv neljasajale, enne esimest Nõukogude okupatsiooni ületas juba kahe tuhande piiri, praegu on liikmeid alla kolmesaja. Mida see näitab?
Uues Eestis ei ole kerge ühelgi nn kolmandat sektorit esindaval seltsil. Õiguspärane oleks eeldada, et selliste tugevus tuleneb kodanikkonna majanduslikust kindlustundest, aga lihtsam on korraldada pidu kui leida sinna korralik kõnemees. Juba aastaid on kergem olla partisan metsas kui reamees regulaarväes.
Kui ma sean kõrvuti neli seltsi Õpetatud Eesti Selts, Eesti Loodusuurijate Selts, Emakeele Selts ja Eesti Kirjanduse Selts , siis näiteks kirjastusmured on kukil kõigil ning mitte ainult neil.
Sellest on vähe, kui sind seob mingi seltsiga pelgalt meeldetuletus ümbrikus selle kohta, et liikmemaks on maksmata. Organisatsioonilises mõttes peab eestlane ümber õppima. Üks keskpunkte, kus see on möödapääsmatu, on eesti keel. Isegi kurttumm valdab oma käsi paremini kui meie oma häält ja kirja eesti keeles!
Milline on seltsi koht tema noorema venna, 1922. aastal loodud Eesti Kirjanike Liidu kõrval?
Eesti kirjanduses ei ole nooremaid vendi ega vennaarmu. Pealegi ei tohi unustada, et EKS asutati ka oma ja üldise kirjanduse suhestamiseks. Eesti Kirjanduse Selts loodi mitte kirjanike kutseorganisatsioonina, vaid eeskätt rahvahariduslikuks tööks kirjandusliku kultuuri huvides. Selleks, et inimesed oleksid targemad.
Aastakümneid on seda tööd teinud õpetajad ja rahvaraamatukogud, üldse raamatukoguhoidjad. Olukord aga muutub, sest virtuaalses ehk arvutipõhises raamatukogus ei saa enam olla hoidjaks ei traktoristi kena noor abikaasa ega tüse vanatüdrukust mammi. Trükise sisu, ühes sellega ka osa ilukirjandusest kui tervikust, muutub tehnoloogiliseks objektiks.
Eesti Kirjanduse Selts peab lähtuma kohustusest vältida lõhet raamatulugeja ja internetis surfaja vahel.
Siia juurde ma ei saa endiselt aru, miks meil puudub kaasaegne korralik eesti vanade rahvalaulude antoloogia. Kurat see on, et igasuguseid etnolisi ja nn rahvuslasi on kõik kohad täis, ent puudub üks köide koos arvutiredaktsiooniga eesti regivärsilisest rahvalaulust!
Sada (ja sardellid) on läbi. Mis saab edasi?
Kõige tähtsam on see, et meie ühiskonnal peab olema tulevik ning usk sellesse. Kirjandus ei sünni üks päev korraga. Tulevik aga peab olema pidev ja ma ei häbene oma romantilisust olevikust parem.
Eesti Vabariik oli vaevalt sündinud, kui August Alle, algul mässaja, hiljem riigireetur, kuulutas uljalt, kuidas tema, mollusk maakera kamaral, märgib tulisulega üles kõik rahaahned rasvased peod.
Vabariikluse taaskehtestamisel olid rasvased peod jälle platsis ega ole nad ka praegu kuskile kadunud, kuid puudub Alle-sugune! Eesti Kirjanduse Seltsi võimuses pole niisugust tekitada, aga igatahes on seltsi mõtteks olnud algusest peale see, et meie kirjandus kui looming ja meie kirjanduslik kultuur ei vajuks ära.
Ei kunstina ega oma suhetes ühiskonnaga. Tundub küll, et kaasaegne Eesti vajab kirjandust justkui äiutatavat lemmiklooma. Kas kallistad või ajad sülest maha. Nagu kaisukaru.
Kirjandus ei ole suurmõmmik, ta on looming, millest ei saa ükski öelda, et kõik on arusaadav. Kirjanduse selgitamine on pidev töö ja selle pidevuse tagamine ongi üks EKSi sihte.
Eeskätt õpetajatea abil, sest rumalas ühiskonnas on õpetaja koormus eriti suur, kuna rumal ühiskond elab prognoosi ja mitte diagnoosi järgi. Tahame paremat, peame hoolitsema selle eest, et vaim oleks virge.
Ja veel: teise inimese loomingust tuleb osata lugu pidada. Ses suhtes oleme paristajad. Hullemad kui Nõukogude võim.
Teie lemmikkirjanik?
Lemmikkirjanikku ei ole. On lemmikteosed. Tore, kui need on lõbusad, veel parem, kui neis inimese seesmistele kannatustele järgneb hea lootus.
Niisugune on näiteks John Steinbecki (19021968) romaan «Me tusameele talv» (e k 1963). Ma ei ole teda uuesti lugenud ja Tähtveres meil teda polegi. Tema mõjub mälu kaudu.
Keda ma lustiga loen, on Kitzberg. Loeksin ka Vildet, kuid tema tuleks uuesti välja anda.
Loeksin ka Kivirähki, aga vaid siis, kui ta kirjutaks teoseid ja mitte raamatuid. Praegu on rida ja köide tähtsamad kui Ding an sich. Peaks olema vastupidi.
Eesti Kirjanduse Selts
Asutati 6. augustil 1907
1940. aastal EKSi varad natsionaliseeriti
Taastati ametlikult 18. detsembril 1992, tegutseb õigusliku järjepidevuse alusel
Juhatus asub Tartus
Eesmärgid: kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine Eestis, oma maa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale
Seltsi liikmeks võetakse vastu juhatuse otsusega isikliku kirjaliku avalduse alusel, millel on kirjalikud soovitused seltsi kahelt liikmelt
Allikas: www.kirjandus.ee
Juubelisündmused Tartus, täna
Kell 1214 toimub Tartu Ülikooli aulas pidulik kõnekoosolek, kus võtavad sõna haridusminister Tõnis Lukas, kirjandusteadlane Peeter Olesk ning seltsi auliige, raamatukoguhoidja Elle Tarik.
15.30 algab Athena keskuse pööningusaalis vestlusring «Kirjandus ja internet», mis võib kujuneda hoogsaks ja tuliseks debatiks eesti kirjanduse praeguse olukorra ja tuleviku üle. Arutelust võtavad osa Peeter Helme, Marin Laak, Arne Merilai ja Berk Vaher. Vestlust juhib Mart Velsker.
Kell 17.00 algab samas kohas etendus «Kaks pingil, kolm ümber». Lustlik näitemäng peegeldab Eesti kultuurielu minevikku ja olevikku, toob vaatajate ette värvikad ajaloolised tegelased ning heidab valgust mõningatele nüanssidele Eesti Kirjanduse Seltsi ajaloos. Näidendi autor on Peeter Olesk, lavastaja Kalev Kudu.
Aastapäeva tähistamise ajal on võimalik külastada seltsi värvikat ajalugu tutvustavat rändnäitust, mida novembris eksponeeritakse Tartu O. Lutsu nimelises linnaraamatukogus.