Enn Soosaar: Jänkimaal on suurjooks alanud

Enn Soosaar Foto: Postimees.ee

Iga paarisaasta novembrikuu esimesele esmaspäevale järgnenud teisipäev on Ameerika Ühendriikides valimiste päev. Kui aastaarv jagub neljaga, toimuvad nn suured valimised. Tolle päeva otsuste tulemusena selgub paljude teiste võimuesindajate kõrval ka president.

Kui täpne olla, selgub riigipea küll alles järgmisel kuul. Novembris valitakse valijamehed. Aga valijamehed on konkreetse kandidaadiga seotud ja annavad hääle avalikult. Detsembris on tegemist pigem formaalse protseduuriga, ja selle, kellest saab USA 44. president, otsustavad ameeriklased ikkagi 4. novembril 2008.

Aega on veel ligi aasta. Sellegi poolest käib suur sagimine juba mitu kuud. Neid, kes on kuulutanud enda mõne partei kandidaadiks, on kümneid. Kogutakse kampaaniaks raha, sõidetakse riigis ringi, kiidetakse ennast ja ärbeldakse rivaalidega – praegu rohkem erakonna sees kui väljas.

Huvi presidendivalimiste vastu on rahvusvaheline. Sestap – mille suhtes võime juba täna kindel olla? Mille üle saame seni üksnes spekuleerida?

Demokraat või vabariiklane?

Kõigepealt. Ameeriklased peavad rangelt kinni ammuilma määratud kuupäevadest. Juhtuma peaks midagi täiesti karastroofilist, kui novembri algul riigipeaks valitud isik ei anna

20. jaanuaril 2009 ametivannet.

Teiseks. Moskva-laadset tsirkust me ei näe. Need seaduslikud ning mitteseaduslikud manipulatsioonid pukis edasi püsimiseks, millega Vladimir Putin on viimastel kuudel maailma põnevil hoidnud, on George Bushi puhul täiesti välistatud.

Kindlad võime olla selleski, et järgmine president on kas demokraat või vabariiklane. Nimekirja kantute arvust hoolimata (kolme aasta eest 17) käib võitlus Valge Maja peremehe koha pärast kahe vahel. Kolmanda (või neljanda) tulemuse saavutanu väärib tähelepanu, kui ta suudab emma-kumma suurpartei kandidaadilt endale korjata kriitilise arvu hääli ja nõnda saada suurte tasavägises heitluses kaalukeeleks.

Praegu näitavad märgid, et demokraatide väljavaated on paremad. Mitmed vaatlejad väidavad koguni, et demokraadid saavad kaotada ainult ühel juhul. Kui järgmise aasta augustis kogunev suurkogu määrab/valib vale kandidaadi. Vale selles mõttes, et hoolimata gallupite registreeritud populaarsusest osutub too mees või naine isikuks, kelle puhul löövad tõehetke saabudes liiga paljud tavakodanikud kõhklema, ei lähe valima või valivad selle, kes tundub harjumuspärasem.

Ameerika valimiste teemad on tavaliselt ikka sisepoliitilised. Seekord tõuseb esiplaanile president Bushi nurjunud Iraagi-sõjakäik. Möödunud aasta vahevalimised näitasid – demokraatidele tõid need enamuse nii esindajatekojas kui ka senatis –, kui hea roosk on see vastaspoole käes.

Suured eesmärgid, mis visandati enne pommituslennukite õhkutõusmist nelja ja poole aasta eest, on saavutamata. Lähis-Itta ei ole toodud ei stabiilsust, ei ühtsust, ei demokraatiat. Kui jänkid homme minema läheksid, on karta verist kodusõda, kaose süvenemist Iraagis ja halvimal juhul kogu regioonis.

Nafta, mis pidi türanni kukutamise järel hakkama pulbitseva joana maailmamajandust toitma, vaid niriseb. Ja mõistagi vohab terrorism edasi. Leviv Ameerika- ja Euroopa-vastalisus islamistide hulgas on sellele pigem uut hoogu andnud.

Sõda on ameeriklastele koju tulnud. Kirstude lakkamatu vool ja igaõhtused TV-kaadrid järjekordse enesetaputerroristi kohutavast hirmutööst kusagil Iraagis kahandavad vältimatult ükskõiksete hulka. Ent sõjajumala täitmatu aplus on hakanud mõjutama ka inimeste argipäeva. Neid miljardeid ja miljardeid dollareid, mis kaovad otsekui musta auku, oleks valitsus pidanud, leitakse, hoopis otstarbekamalt kasutama.

Lisaks lasub Iraagi ja Lähis-Ida kohal lootusetuse sünge vari. Vastuvõetav lahendus puudub. Nii häälekalt kui demokraadid Bushi välispoliitika vastu ka protesteerivad, ei oska nemadki välja pakkuda kava, mis enamust rahuldaks.

Vabariiklastele on ennast sõeluda pakkunud juba kümmekond kandidaati. Osa toetavad praegust presidenti, osa oponeerivad talle, eriti ta oskusele pidada väljakuulutatud sõdu terrorismi, türannia (Iraak) ja vaesusega. Mõned otsivad keskteed. Siiski ei ole ükski sedavõrd tõusnud, et saaksime ennustada, kes demokraatide vastu saadetakse.

Demokraatide leeris on lugu teine. Seal leidub kaks isikut, kes on – vähemasti praegu – ülejäänutest peajagu üle. Senaator Hillary Clinton New Yorgi osariigist ja senaator Barack Obama Illinoisi osariigist. Tõsi, viimasel ajal näikse proua Clinton oma rivaalist mõnevõrra ette rebinud.

Clintoni küsimärgid

Mõlema võit murraks jääd. Kunagi varem ei ole seal maal olnud ei naine ega afroameeriklane ei president ega asepresident.

Ja siit küsimus: kas hääletama minejate enamus on emmaks-kummaks muudatuseks valmis?

Paljud kinnitavad, et ammu oleks aeg kivinenud traditsioonist loobuda. Paljud siiski kahtlevad, ja kui uuenduse vajadust möönavad, leiavad, et kõigepealt tuleks ära proovida, kuidas sobib naine või mustanahaline asepresidendiks.

Hillary Clintoni šansse võivad kahandada kaks kõrvalseika. Argentina variant, kus varasema presidendi naisest saab president, ei pruugi jänkidele istuda. Samuti kostab hääli «võimuperekondade» vastu. 12+8 aastat valitsesid isa ja poeg Bush. Nüüd tahavad tulla Clintonid.

Kohe pärast uut aastat läheb eelvalimiste ja parteisiseste vaagimiste tulevärk lahti. Ajapikku pilt klaarib.

---------------------------------------------------------

Vabariiklased

Rudy Giuliani

• sündinud 28. mail 1944

• 1994–2001 (ka septembrirünnakute aegu) New Yorgi linnapea

• seni suurim avalikkuse toetus vabariiklaste presidendikandidaatide seas

• ei poolda ajakava vägede väljaviimiseks Iraagis, arvates, et see annaks USA vaenlastele julgustava signaali

John McCain

• sündinud 29. augustil 1936 Panamas

• Vietnami sõja veteran

• vabariiklaste senaator Arizonast

• oli presidendikandidaat 2000. aastal, kuid kaotas George W. Bushile vabariiklaste kandidaadi nimetamisel

• on teinud ettepanekuid vägede järkjärguliseks äraviimiseks Iraagist

• 1965. aastal abiellus Carol Sheppiga, adopteerides tema kaks last, ning 1966. aastal sünnitas Carol talle tütre Sydney

• 1980. aastal abiellus Cindy Hensleyga

Demokraadid

Hillary Clinton

• sündinud 26. oktoobril 1947 Chicagos

• USA endise presidendi Bill Clintoni abikaasa, neil on tütar Chelsea

• valiti senatisse 2000. aastal demokraatide kandidaadina

• tegutsenud peamiselt tervishoiu- ja sotsiaalalal

• kutsunud üles lõpetama sõda Iraagis ja tegema seda kohe

Barack Obama

• sündinud Hawaiil

4. augustil 1961, tema isa Barack Obama seenior on pärit Kenyast ja ema Ann Dunham Kansasest

• abikaasa Michelle ja kaks tütart, Malia (9) ja Sasha (6)

• lõpetas 1983 Columbia ülikooli, sai teaduskraadi Harvardist 1991

• valiti 2004. aastal

demokraatide kandidaadina USA senatisse

• olnud Iraagi sõja vastu