Stepan Karja: tülikas prügikett Toompealt meie maja konteinerini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On täiesti mõistetav, et üle plangu visatud lõpnud koer tuleb kibekähku upitada teisele poole tagasi. Aga mis saab siis, kui raibe osutub liialt raskeks? Parajasti meenub üks mullusuvine väide Tartu linnavalitsuse keskkonnateenistuse juhataja Ülle Maueri linna prügimajandust käsitlevas kirjutises: meie käed jäävad lühikeseks.
Leidsin mustvalgel ka pikema lause, osa sellest ütles: jäätmeseadusega on omavalitsustele prügimajanduse korraldamiseks ette antud üsnagi kitsukesed raamid. Seadus paneb kohalikule võimule kohustuse korraldada regulaarne prügivedu kõikidelt kinnistutelt. Tundub olevat igapidi jõukohane ülesanne. Miks siis mingid raamid ahistavad?
Seadusesätted räägivad jäätmete käitlemisest. Nimelt see mõneti laialivalguv mõiste on kujunenud ametkondade surnud koeraks, mida ei taheta näha oma aedikus.
Ajakirjanduse järgi paneb keskkonnaministeerium linnadele-valdadele ja maakondade ühendustele suured kohustused: rajage prügilad, sorteerimistehased, kogumisjaamad (ei tea, miks nimelt jaamad ehk võeti eeskujuks omaaegsed sanitaar-epidemioloogilised jaamad), kompostimisplatsid, põletusjaamad jne.
Kogu ketti tuleb nii majandada, et prügitekitajad esmajoones elanikud ning tootmis- ja kaubandusettevõtted jaksaksid kõik kinni maksta.
Linnade-valdade asi?
Keskkonnaministeeriumi endise nõuniku, praeguse riigikogu liikme Karel Rüütli mullu ajalehtedes ilmunud kirjatükkide järgi annab riik igale paikkonnale võimaluse valida jäätmekäitluse arengusuund oma äranägemise järgi.
Ehk kas eelistada liigiti kogumist, järelsortimist või võtta põhieesmärgiks «jääkprügi töötlemine enne ladestamist ja selle käigus või juba liigiti kogumisest jäätmekütuseks sobiva osa eraldamine koospõletusega sobivas energiarajatises (või ka hoopis olulise põhilahendusena nn massipõletuse arendamine)» (TPM, 26.07.06). Tööpõld suur ja lai!
Linnad ja vallad peavad välja uurima, kas ja millises suunas võiksid lähiaastatel muutuda kõnealust valdkonda reguleerivad õigusaktid kas lisaks Belgia vahuveini ja Borjomi mineraalvee pudelitele ilmuvad rahapatendi märgid ükskord ometi ka kodumaistele veini- ja viinapudelitele.
Kas riik ei kavatse otsida tehnoloogilist lahendust plastijääkide töötlemiseks ja laialdasemaks kasutamiseks või hakkab mingil viisil soosima hoopis selle massi põletamist? Tuleb mõistatada, kas ei kerki kusagile vabrikut, mis kasutaks toormena muu hulgas ka tekstiilijäätmeid.
Ükskord märkasin prahikotti konteinerisse asetades seal kunstkarusnahast naistemantlit. Hiljem, möödudes naabermajast, hakkas konteineri kõrval silma riidepundar, ilmselt vana vatitekk.
Nii see on, ega kantud rõivaste ja jalatsite ärasokutamiseks ole muud kohta kui ikka sama konteiner, kuhu tuleb paratamatult mahutada nii katkine vihmavari kui ka kõlbmatuks muutunud telk või kummipaat. Mitte väga kaua aega tagasi peeti kaltsu väärtuslikuks tooraineks.
Planeerides uut ladestuskohta, oleks vaevalt küll valdade ühendusel jaksu võtta eesmärgiks ehitada ka veel energiarajatis või selline vabrik, mille toormeks sobiksid kaltsud või mitmesugused kummitooted.
Seal peaks kõigepealt appi võtma mitme eriala teadlasi. Selge, et linnad-vallad omal jõul toime ei tule ja ega rahamehedki julge prahiäriga riskida.
Paber, see on jõud?!
Jäätmemajandus ei saa praegustes oludes (ehk aastate pärast) olla tavaline äri, seda valdkonda võib mingil määral võrrelda ühistranspordiga: kui riigi tähelepanu ja tugi nõrgeneb, ähvardab kängumisoht.
Ainuüksi reguleerimisest seaduste abil ei piisa paberivärki paistab olevat rohkem kui küllalt, sellele juhtis 21. novembri Postimehes tähelepanu E-INFO juhataja Enn Vatter.
Õigusaktide hulk paistab olevat nii ränk, et selles ei orienteeru isegi kõnealuses valdkonnas tegutsejad. Selline mulje jäi Jäätmekäitlejate Liidu tegevjuhi Margit Rüütelmanni leheloost (PM 15.11). Loen ja imestan, et prügilasse jõudnud jäätmekogust ei saa kohapeal hinnata, kas see on liigiti kogutud või ei ole.
Autori arvates saab selle teada linna või valla paberite järgi. Lisaks õigusaktides märgitule palub Rüütelmann prügilatele otsesõnu teatada, kust missugusel kujul jäätmeid saadetakse, muidu «peavad prügilaoperaatorid ise tegeliku olukorra välja selgitama».
Kas võiks ülesannete jaotus olla teistsugune? Seadus nõuab isegi biolagunevate jäätmete protsendi kindlaksmääramist. Mine tea, ehk vaadatakse seda paberite pealt. Rüütelmann paneb kohalikele võimudele ette selgitada elanikkonnale uusi nõudeid ja luua tingimused, et neid täidetaks.
Tõepoolest, inimesed, eeskätt tädi Maali, peavad asjast aru saama. Siiani ei ole ma leidnud ajakirjanduses selgitust, mida õieti tähendab sorteeritud prügi ja missugused tunnused muudavad selle mittesorteerituks.