Indrek Hirv: Maapäevast – nii nagu see oli

Indrek Hirv Foto: Postimees.ee

Pühapäeval, 1917. aasta 15. novembril vana kalendri järgi, s.o täna, 28. novembril üheksakümne aasta eest oli ilus ilm. Päris täpselt me seda ei tea, Postimees ei öelnud toona ilma kohta suurt midagi, aga teame, et kella viie paiku löödi Jüri Vilmsil jäätükiga pea lõhki – korraliku raske jäätükiga… see ütleb meile, et sügis oli kaunis külm, ning sügisene külm tähendab ju päikest, kas pole?

Niisiis, ilm oli ilus, juba hommikust peale käisid kahes Tallinna suuremas vene töölistega tehases, Dvigatelis ja Vene-Balti laevatehases miitingud. Punalipud lehvisid, Petrogradist oli ülesässitajaid saadetud, kindla käsuga Toompeale minna ja Maanõukogu koosolek, see «pursuide parlament», sealt «alla veeretada». Kolonnid pidid lõuna ajal liikuma hakkama, üks ühelt, teine teiselt poolt linna servast, ning kella neljaks Toompeale jõudma.

Poska ja Kingissepp

Viktor Kingissepp, 29-aastane Peterburi Ülikoolis juurat õppinud «tulihingeline revolutsionäär» oli linnas parajasti võimu juures. Mu kadunud sõber Ott Arder jutustas kunagi, kuidas tema vanavanaisa Jaan Poska (Oti vanaisa Aleksander Arder oli olnud abielus ühega Poska tütardest) Kingissepale oma kabinetis võimu üle andis. See sündinud paar päeva pärast enamlikku riigipööret Piiteris, päris oktoobri lõpus.

Kingissepp seisnud ähvardavalt püssimeeste vahel, kuna Poska – nüüd veel vaid endine linnapea – talle sahtlite ja kappide võtmeid ulatades ütles: «Eks käige siis ikka vahel ooperis ka, muidu rahvas ei tea, kes parajasti võimul on.» See oli muidugi nali, peen torge vana poliitiku poolt, ent iseloomustas ka üsna hästi olukorda – rahvas ei saanud tõesti aru, kelle käes on võim.

Aga üks oli selge: korralikult riietatuna on tänaval ohtlik käia, ka saksa keelt ei maksa rääkida, seegi võib saatuslikuks saada. Ühes Poska kohta käivas mälestuskillus jutustatakse, kuidas Poska, kui ta veel vähemalt nime poolest linnapea oli, Narva maanteel pealt nägi, kuidas punased soldatid ohvitseri maha lasksid. Poska pidanud voorimehe kinni, astunud maha, pärinud üht-teist – ja sõitnud siis edasi. Vene sõjaväelaste vaheline arveteõiendamine ei olnud tema asi, tema oli eestlaste linnapea.

Nii olid lood võimuga linnas. Ja korraga ka.

Ametlikult valitses kuiv seadus, ent kõrtsides müüdi salaja puskarit, kuna piiritust saadi apteeke riisudes, ametlikult oli surmanuhtlus kaotatud, aga ometi võidi neid, kes kuidagi revolutsiooni vastastena tundusid, lihtsalt tänaval maha lasta, rahana oli ametlikult kasutusel nii tsaari kui Kerenski rubla, ent kindel oli üksnes kuld… ning seda oli paganama vähe.

Võib liialdamata öelda, et Kingissepp oli tol hetkel kõige mõjuvõimsam isik Tallinnas, tema sõna maksis isegi punaste madruste ja soldatite üle (neid oli Tallinnas tuhandeid), vähemalt oli ta volitatud neid vajadusel appi kutsuma – ja seda ta nüüd ka tegi, olles soldatitega Toompea lossi ees juba enne, kui Maanõukogu liikmed kogunema hakkasid.

Ühe saadiku mälestuste järgi oli Kingissepal soldateid umbes viiskümmend olnud, teine (Strandman) ütleb, et rohkem kui roodu jagu… mine sa võta kinni, üheksakümmend aastat on möödas, kes seda enam täpselt teab. Teame vaid, et soldatid seisid rivis piki lossiseina ning Kingissepp, kõvakübar peas, jalutas nende ees edasi-tagasi ning hoidus nii saabuvate Maanõukogu liikmete kui ka varsti pärast neid saabuvate revolutsiooniliste rahvahulkadega vestlusse laskumast.

Eestlaste Maapäev

Maanõukogu oli juba üle poole aasta, sama aasta

30. märtsist koos käinud. See tervelt eestlaste asualalt – seega siis endiselt Põhja-Liivimaalt ja Eestimaalt – demokraatlikult valitud rahvaesindajate kogu oli seni täiesti legaalsel moel pühapäeviti Estonia teatri suurde harjutussaali kogunenud, eesti asja ajanud ning rahva hulgas järjest rohkem autoriteeti kogunud, kuid sattus nüüd äkki punastega vägagi teravasse vastasseisu.

Paistis, et kumbki pool kartis pisut teist – enamlased nägid ju, et eesti rahvas seisab üldiselt Maanõukogu seljataga (väljaspool Tallinna ja Narvat ei olnud punastel veel kuigi kindlat pidet), kuna Maanõukogu liikmed, kuigi algul kindlad, et enamlus – Eduard Laamani sõnul segu euroopalikust sotsialismist ja ehtvenelikust fanatismist – püsib võimul vaid paar nädalat, pidid paratamatult vastase rusuvat ülekaalu tunnistama… Sadakond saadikut ja koosoleku tunnistajat kahe ja poole tuhande töölise, madruse ja soldati vastu, selliseks kujunes jõudude vahekord tol õhtupoolikul Toompea lossiplatsil.

Saadikud tulid niisiis sel päeval, mida hiljem traditsioonilise Eestimaa rüütelkonna Maapäeva (Landtag) eeskujul Maapäevaks hakati nimetama, soldatite rivi eest üle lageda platsi. Maanõukogu esimees Otto Strandman (tookord

41-aastane kogemustega poliitik) istus juba Valges saalis, lihvides veel viimasel hetkel resolutsiooni, mida saadikuid allkirjastama oodati.

Oodati ka töölisi, kõigile oli teada, et seekord märuliks läheb, arvestati samuti kõige halvemaga, verevalamise ja isegi surmaga. Teame, et Jüri Vilmsil oli revolver taskus, teiste kohta seda nii kindlalt öelda ei tea, aga arvata on, et üldiselt oldi ka tulevahetuseks valmis.

Saal oli hämar ja räämas, kaugeltki mitte oma nime – Valge saal – vääriline. Üldse oli kogu linn räämas, sõda oli ju juba mitmendat aastat käimas, Saksa väed olid Riias, Saaremaal ka juba, kellel siis enam aega oli midagi parandada või kõntsa kasida… Toompea lossist – vanast kubermanguvalitsusest – ja selle taga asuvast vanglast olid sama aasta kevade 2. märtsil ka mässajad läbi käinud, vange vabastanud, röövinud ja niisama lõhkunud.

Saal ei olnud niisiis üldsegi mitte nüüdse riigikogu esindusruumi moodi, ka rõdu ei olnud veel, polnud ka hoone parempoolset tiiba… Ega muidugi ka praegust riigikogu hoonet ega lipuvarrast Pikas Hermannis – oli üksnes lagunenud keskaegne kindlus koos musta mureneva torniga ja käest ära endine kubermanguvalitsus, murtud kroonidega kahepäine kotkas värava kohal. Ka saadikud ei olnud nii esinduslikud, kui meile nüüd mõelda meeldiks, Ants Piip näiteks kandis ettevaatuse mõttes maamehe palitut… Ja lõpuks oligi osa saadikutest maalt, lihtsalt suuremate talude peremehed ja kooliõpetajad.

Võib arvata, et esimesed kümme minutit pärast kella nelja (saadikud olid väga täpselt kohale tulnud) süvenenult laudade taga istuti ja Maanõukogu juhatuse ette valmistatud resolutsioon hoolega läbi loeti, seda – Eesti iseseisvuse akti – vastuvõetuks hääletati ning Tõnissoni ja Pätsi sõnavõtte kuulati.

Ent siis, kümme minutit pärast nelja, jõudsid korraga punaste kolonnid kohale, kaks tuhat töölist lippude ja loosungitega, ning üks neist – Jaan Sihver – hakkas vene kiriku trepil kihutuskõnet pidama. Tuhandehäälne kisa väljast lossiplatsilt mattis sõnavõtjate hääled.

Saadikutel läks nüüd kiireks, väga kiireks, nüüd pidi Maapäeva otsus allkirjad saama, nüüd tungles igamees koosoleku juhataja laua poole, kuni see kõigi 48 Maanõukogu liikme allkirjadega paberi põue võis peita. Viimasel hetkel… Paarkümmend punast (eestlast!) tungles käratsedes saali, suur uks kolksatas valla, toolid kukkusid.

Jaan Raamot, 44-aastane piimandusteadlane, seisis saadikute rühma ees, käsi relvaga taskus ja näost punane, end vaevu valitsedes. Kui siis töölised aru pärisid, mida kurja siin hautakse (iseseisvuse aktist ei teadnud punased ilmselt veel midagi), astus Tõnisson toolile ja hakkas üle räuskavate enamlaste peade kõnelema.

Tõnisson ja Vilms

Ma kujutan hästi ette, kuidas Tõnisson kõneles, olen lugenud tema Postimehe juhtkirju, tean, kuidas ta, käsi kõrgel ja just nagu kuulajaid märkamata, raius, pikkade raskete lausete ja valju häälega. (William Tomingas ütleb oma «Mälestustes» nii: põhijoon Tõnissoni iseloomus oli iseteadvus, tal polnud autoriteeti üle tema.)

Muidugi ei kuulanud enamlased tookord isegi mitte Tõnissoni, selleks polnudki nad ju tulnud, muidugi läks tõuklemiseks, muidugi katsusid nüüd saadikud, kuidas aga veel lossist minema saaks. Mõni saadikutest sai juba trepil hoobi näkku, ent peamine «arupärimine» oli mõeldud pidada lossiplatsil.

Kingissepp nõudis trepil, et Strandman kui koosoleku juhataja resolutsiooni ette loeks, ning oli, kui tollel küllalt valju häält polnud, valmis seda ise tegema. Nüüd astus ette Jüri Vilms, tõusis rahvamassi keskel mingile selleks sinna veeretatud tünnile ja alustas lugemist… Ent mass vajus talle peale… Kingisseppki kaotas äkki mõjujõu… Tõnisson ja Teemant lükati trepilt alla, kivid ja jääkamakad tabasid saadikute päid… Kuni Kingissepp ühele madrusele mööda lõugu andis ning rahvamass seepeale soldateid peljates pisut taltus.

Jaan Teemant (45-aastane Peterburi haridusega jurist) olevat hiljem jutustanud, kuidas Kingissepp ta rahvahulgast välja tirinud ja soldatite rivi tagant plehku aidanud. Jah, üsna kindlalt võib öelda, et sel sügishämaral õhtul Toompea lossiplatsil ilma Kingissepa sekkumiseta verevalamiseks oleks läinud, et meie iseseisvus oma esimese märtri juba siis oleks saanud. Aga nüüd läks sellega veel aega… kuni Vilms kevadel üle lahe Soome läks ja hukka sai, ka 29-aastasena, just sama vanana – või noorena – kui Kingissepp tol sügisõhtul üheksakümne aasta eest.

Aga nüüd läks sellega niisiis veel aega. Vilms jooksis oma verise peaga Toompealt alla doktor Konstantin Koniku poole, too sidus sõbral ja võitluskaaslasel haava kinni ning ülejärgmisel päeval oli Vilms, pea ikka veel sidemes, juba Estonia teatri suures harjutussaalis maapäevalistele kõnet pidamas.

------------------------------------------------------------------

KONSTANTIN PÄTS

(1874–1956)

1894–1898 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas cand. jur. kraadiga. 1901–1905 andis Päts välja ja toimetas ajalehte Teataja. 1904. aasta Tallinna linnavolikogu valimisteks organiseeris ta eesti-vene valimisliidu, mis võitis valimistel baltisakslaste ees. 1905. aastal sai Pätsist Tallinna linnapea abi, sama aasta sügisel ka linnapea kohusetäitja. Olgugi et ta korraldas märgukirjade aktsiooni, ei väljendanud Päts 1905. aastal radikaalseid vaateid, piirdudes peamiselt omavalitsuste reformi nõudmisega. Sellest hoolimata kuulus ta arreteeritavate nimekirja ning pidi Eestist põgenema.

1917 osales ta Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee esimehena Eesti rahvusväeosade asutamises ning valiti Eesti Maavalitsuse esimeheks. Pärast bolševike riigipööret oli Päts kuu aega vangis ning siirdus seejärel põranda alla.

19. veebruaril 1918 sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees, kellena ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja Eesti esimese Ajutise Valitsuse moodustamist.

Päts oli üks iseseisva Eesti väljapaistvamaid riigitegelasi, olles korduvalt riigivanem ja riigikogu liige. Korraldas 1934. aastal riigipöörde, mis viis nn vaikiva ajastu tekkele. Andis 1939.–1940. aastal järele Nõukogude Liidu survele, mistõttu jõudsid Eestisse algul Nõukogude sõjaväebaasid ja hiljem, 1940. aastal Eesti okupeeriti. Päts vahistati 30. juulil 1940 oma Kloostrimetsa majas ja küüditati koos perega Nõukogude Liitu. 1954 viibis Päts Jämejala vaimuhaiglas, kust ta aga liiga suure tähelepanu tõttu kiiresti Kalinini oblasti Buraševo psühhiaatriahaiglasse viidi. Seal ta 18. jaanuaril 1956 ka suri.

VIKTOR KINGISSEPP

(1888–1922)

Saaremaal sündinud Viktor Kingissepp oli üks Eesti tuntumaid kommuniste. Astus kommunistlikku parteisse 1906. aastal ja Peterburi Ülikooli füüsika-matemaatika teaduskonna loodusteaduse osakonda 1911. aastal, pärast mitmeid vahetusi läks samas ülikoolis õigusteaduskonda.

Osales 1913–1914 Narvas Pravda-suunalise ajalehe Kiir väljaandmisel, pidas sidet bolševikega Venemaal. 1914–1916 asumisel Tveris ja Kaasanis. 1916–1917 sooritas riigieksamid Peterburi Ülikoolis, saades juristi diplomi. Juulist 1916 kuni aprillini oli 1917 Türgi rindel.

Kingissepp saabus 1917. aasta juunis Tallinna, asudes algul tööle Kiire toimetusse. Osales Eestimaa nõukogude I kongressil 1917. aasta juulis. 1917. aasta oktoobrist sai temast Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee liige, oktoobripöörde ajal Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee aseesimees. 27. oktoobril 1917 võttis üle võimu kuberner Jaan Poskalt.

Kingissepp tõrvas oma raamatuis ja artikleis pidevalt Eesti kodanlust, olles vastu Eesti iseseisvusele.

Tema arvates pidi Eesti kuuluma Nõukogude rahvaste perre ja osalema maailmarevolutsioonis.

Taganes Saksa vägede eest 1918 punavägedega Venemaale, töötades seal mitmes tšekaa asutuses. 1918. aasta novembrist oli illegaalsel parteitööl Eestis. Oli EKP I ja II kongressi põhikorraldajaid. Kaitsepolitsei vahistas ta vihje alusel 3. mail 1922 ja ta lasti sõjaväljakohtu otsusega maha.

JAAN POSKA (1866–1920)

Jaan Poska oli üks Eesti iseseisvuse rajajaid. Aastal 1904 valiti Poska linnavolinikuks. 1905. aastal oli ta linnavolikogu juhataja.

1913–1917 oli Poska Tallinna linnapea. Märtsist oktoobrini 1917 oli Poska Venemaa Ajutise Valitsuse Eestimaa kubermangu komissar. Ta ülesandeks oli korra säilitamine linnas, kus viibis laostuv Vene sõjavägi. Tuli tagada kodanike julgeolek ja korraldada inimeste kaitse Vene soldatite rüüstamiste vastu.

Sügisel 1917 aastal valiti Poska Vene Asutava Kogu liikmeks. 24. veebruaril 1918 määras Eesti Maanõukogu moodustatud Eesti Päästekomitee Poska Eesti välisministriks.

15. detsembril 1919 avas ta Tartu rahukonverentsi esimese istungi eestikeelse kõnega. Tartu rahu sõlmiti 2. veebruaril 1920. 7. märtsil 1920 Jaan Poska suri, tema matused olid esimesed Eesti riiklikud matused.

JAAN TÕNISSON (1868–1941(?))

Jaan Tõnisson oli üks Eesti suurimaid riigimehi. Temast sai Postimehe omanik 1896, misjärel tuli tal pidada ägedat võitlust venestusmeelse Ado Grenzsteini Olevikuga. Asutas 1905 Eesti Rahvameelse Eduerakonna, teda valiti ka riigiduumasse.

1917. aastal oli Tõnisson üks aktiivsemaid Eesti poliitikuid ja temast sai Eesti Maanõukogu liige, organiseeris enamlaste vastuseks 1917. aastal nn Tartu mässu, misjärel enamlased ta vahistasid ja Viktor Kingissepp teda üle kuulas. Saadeti maalt välja, oli 1918. aasta sügiseni Eesti välisdelegatsiooni juht.

Tõnisson oli üks iseseisva Eesti väljapaistvamaid poliitikuid, täites korduvalt riigivanema ülesandeid. Jäi pärast Konstantin Pätsi riigipööret 1934. aastal opositsiooni. Pärast Nõukogude okupatsiooni algust vahistati ta 1940. aasta lõpus. Lasti ilmselt maha 1941. aasta suvel, dokumentaalne tõestus selle kohta puudub.

JÜRI VILMS

(1889–1918)

Jüri Vilms oli Eesti iseseisvumise aja säravaim noorpoliitik. Olles käinud Pärnus koolis, sai temast juba 1905. aastal aktiivses poliitikas kaasalööja.

Jüri Vilms oli üks Eesti autonoomia kava autoreid. 1917. aastal saabus Vilmsi tähetund, kui ta esines pidevalt kogu Eestis ja kogus tuntust. Maanõukogu kokkukutsumise ajaks oli temast saanud üks tuntumaid Eesti poliitikuid. Vilms oli üks kolmest Eesti poliitikust (koos Konstantin Pätsi ja Konstantin Konikuga), kes kuulutasid 24. veebruaril 1918 Tallinnas Eesti Päästekomitees välja Eesti iseseisvuse.

Eesti iseseisvuse propageerimiseks otsustasid Eesti poliitikud saata kellegi välismaale. Selleks minejaks oli Vilms, kes asus 1918. aasta märtsis üle Soome lahe jää teele Soome. Paraku vangistasid Vilmsi tema teekonnal Saksa väed, kes viisid ta Helsingisse. Vilmsi lasid Helsingis maha kas sakslased või valgesoomlased ja siiamaani pole täit selgust, kas 1920. aastal Eestisse tagasi jõudnud Vilmsi surnukeha on ikka õige.