Kui Londoni jazzifestival alustas kunagi vaid mõne kontserdiga, ei osanud keegi uskuda, et aastaid hiljem on festival A-klassi kvaliteediga kultuurinähtus kogu Euroopas, kirjutab Madli-Liis Parts.
Mida eestlastel asja Londoni jazziga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Londonis toimus 16.25. novembrini 16. korda rahvusvaheline London Jazz Festival, mille sündmusi jagus 41 kontserdilavale.
Ligemale 2000 muusikut ja 192 kontserti pakkusid konkurentsi Londoni niigi värvikale jazzielule, mis tuksus festivalist sõltumatult samas rütmis edasi.
Mitmekesises stiilipaletis oli omal kohal maailmamuusika, free jazz, mainstream ja gospel, kõik, milles improvisatsioonialget ja virtuoossust.
Esindatud oli maailma jazzieliit Sonny Rollinsi, Charlie Hadeni, Chick Corea ja Jan Garbarekiga eesotsas, rääkimata kohalikest muusikutest. Kontserdisaali lae mängisid mõttes pealt saksiäss Joshua Redman ning noor kuuba pianist-vokalist Roberto Fonseca.
Võimalik, et lähiaastail leiame kavast esimese eestlasena saksofonist Villu Veski, sest just tema muusika on köitnud festivali peakorraldaja John Cummingu tähelepanu.
Festivali korraldab muusikaproduktsiooni firma Serious, kelle olulisteks meediapartneriteks selles ettevõtmises on juba aastaid BBC Raadio 3 ning briti juhtiv jazziajakiri Jazzwise. Meediapartner tähendab siin märksa enamat kui vaid sündmuste vahendajat.
Ühisprojektides kasvatatakse uut jazzipublikut, toetatakse noori briti muusikuid ning salvestatakse erilisemaid hetki. Jazzivundamendi ehitamine ja noorte innustamine on korraldajate tähtsaim missioon.
John Cummingu sõnul erineb Londoni festivali korraldus oluliselt tavalistest jazzifestivalidest, kus toetutakse eelkõige vabatahtlike panusele. Cumming kinnitab, et kõik tiimi liikmed on pühendunud tipp-professionaalid ning saavad ka palka, kuna niisuguse suurusjärgu suurlinnafestival ei tohi endale lubada eksimusi.
Kuigi festival on imbunud Londonis pea igasse jazziklubisse ning suuremasse kontserdisaali, tuksub selle süda eelkõige Barbicanis ning Thamesi kaldal Southbank Centreis. Sealsed Royal Festival Hall ning Queen Elizabeth Hall on laiema publiku magnetite päralt, intiimsem Purcell Room aga eksperimenteerivalt võimaluste piire kompava jazzi teenistuses.
Vaid see, et suhteliselt samal ajal algas linna erinevates paikades kümmekond samaväärselt põnevat kontserti, muutis otsustamise valusaks. Õnneks oli enamik kontserte kahe poolega ning õhtu peaesinejale eelnes avastamist väärt kohalik ansambel, kelle mängule vast muidu ei satuks.
Traditsiooniliselt teeb Serious koostööd erinevate toetusfondidega. Ühiselt luuakse muusikutele võimalusi kirjutada uusi teoseid ning viia ellu hiigelprojekte, mis tavaolukorras vaevalt õnnestuks. Nii algas tänavune festival Royal Festival Hallis Ella Fitzgeraldi 90. sünniaastapäevale pühendatud galaga «We All Love Ella», kus osalesid nii Suurbritannia kui USA lauljad koos BBC Concert Orchestraga.
Jazzipeo viimane päev kulmineerus Joe Zawinulile pühendatud suurejoonelise mälestuskontserdiga, kus BBC Big Bandiga mängisid teiste seas ka Django Bates ja Victor Bailey.
Britten Sinfonia viis kuulaja Gil Evansi ning Miles Davise muusika kullafondi. Kava oli kokku pannud Evansi üks lähedasemaid mõttekaaslasi ja koostööpartnereid Gil Goldstein. Tema juhatas ka koosseisu ning tõestas, et on suurepärane akordionist.
Briti noorte jazzitalentide manageerimisega tegeleva ning noorte jazzmuusikute arenguprogrammi Tomorrows Warriorsi ellukutsuja Dune Music tähistas festivalil 10. sünnipäeva. Õhtu algas jõulist gospelit, bluusi ja jazzi põimiva projektiga «Roll Jordan Roll». Selle autor on juba aastaid Londonis elav New Orleansi päritolu trompetist ja laulja Abram Wilson.
London Community Gospel Choir ja Abram Wilsoni bänd elustas jutustuse Tennessee vabadest orjadest, kelle gospelkoori saatis Suurbritannias suur edu. Wilson kinnitab, et plaanib arendada projekti nii, et sellest saaks korralik muusikalavastus. Royal Festival Halli täissaali tormiline poolehoid vaid kinnitas autori soovi põhjendatust.
Lisaks tasulistele kontsertidele, mille piletite hinnad jäid tänavu vahemikku 560 naela, toimus kahel nädalavahetusel eri paikades hulk tasuta kontserte, mille tase oli enamasti samaväärne kinniste uste taga toimunuga. «Jazz For Free» seerias tutvustati eelkõige kohalikke noortegruppe. See on parim võimalus saada ülevaade briti kahekümneste põlvkonna jazzi hetkeseisust.
Üks lihtsamaid ja pretensioonitumaid kontserdipaiku Londoni jazzifestivalil on viimasel viiel aastal olnud second hand plaadipood Rays Jazz Cafe. Kuna ruum on tilluke, koguneb publik vahetult muusikute ümber seisma-kuulama. Vaatamata ebamugavatele tingimustele armastavad Ray kohvikut nii esinejad kui ka kuulajad. Nii mängisid seal muusikud, keda hiljem ka suurematel lavadel võis kuulda Yaron Herman, Alboran Trio, Sax Mafia.
Väiksematest paikadest köitis teistest enam tähelepanu 606 Club. Kesklinnast eemal asuvasse keldriklubisse jõudmine tähendas küll pikemat seiklust ööpimeduses, ent kes teekonna ette võttis, kahetses vaid juhul, kui ei olnud kohti ette kinni pannud.
Õhtu esimeses pooles sai publik kaasa elada cool jazzi kuldaja legendaarse trompetist-vokalisti Chet Bakeri tormilisele elule läbi muusika, teksti, filmi ja fotode lavastuses «Speedball». Omanäolisele muusikaetendusele järgnes kahe poolega kontsert artistilt, kes võinuks samaväärselt esineda ka mõnel suuremal laval.
Et festivali korraldajad peavad uue haritud publiku kasvatamist ülioluliseks, siis on kujunenud heaks tavaks koolidele tasuta kontserdipileteid anda. Näpuotsaga pääsmeid jagus isegi väljamüüdud saalidesse. Enne kontserti tekib saalis alati palju elevust, kui õhtu juht tutvustab publikule koole, kelle õpilased on kohal ning iga kooli esindajad annavad endast kisakooriga märku.
Teiseks traditsiooniks on kõigile avatud õpitoad. Tänavu kogunes nii trummar Bill Brufordi kui ka lauljatar Claire Martini minikursusele sadakond huvilist. USA beat boxi meister ja avangardjazzi ringkondades tuntud räppar Napoleon Maddox sõitis aga ise kooli külla. Tagasihoidlikud, esialgu peaaegu sosinal küsimustele vastanud noored muutusid Maddoxi käe all julgelt hääle ja rütmiga eksperimenteerivateks marakrattideks.
Väga publikurohked on avalikud intervjuud seeriast «Hear Me Talkin To Ya» festivali peaesinejatega Queen Elizabeth Halli fuajees. Sel korral intervjueeris Jazzwisei ajakirjanik Kevin LeGendre Charles Tolliveri ning Joshua Redmani.
Noorte jazziajakirjanike kursuse The Write Stuff partneriks on juba kolmandat aastat ka Jazzkaar, kes pakub parimale kursuslasele võimalust ajakirjanikuna kätt proovida meie kevadisel suurfestivalil.