Liivalaia tänava, Tartu maantee, Lasnamäe klindi ning Siselinna kalmistu vahelisel alal asub Juhkentali linnaosa. Seda keerulise kujunemislooga linnaosa on seni vähe uuritud.
Juhkentali linnaosa sai nime suurkaupmehe suvemõisa järgi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1655. aastal sai raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jauch Härjapea jõe ääres obrokile maa, kuhu ta rajas Juhkentali suvemõisa. Mõisa nimest Jauchenthal on tulnud ka hilisem Juhkentali asumi nimi.
Kui Jauchi rajatud Tallinna esimene paberiveski 1668. aasta paiku pankrotistus, läks suvemõis võlausaldajate valdusse ning selle omandas Constanz Korbmacher. Paberiveski taastas 1675. aastal Johannes Wiedenbauer. Kuigi Lorenz Jauch kolis Stockholmi, jäi tema perekonnanimest tulenev Juhkentali suvemõisa nimi laiemas ümbruses püsima.
Kirev Nevski kalmistu
Pärast Tsaari-Venemaa valitseva senati 1772. aasta ukaasi, millega keelati surnute matmine kirikutesse ning nõuti kalmistute rajamist tihedamast hoonestusest vähemalt 300 sülla (640 meetri) kaugusele, rajati juba mõne aasta möödudes praeguse Siselinna kalmistu alale Aleksander Nevski kalmistu.
Vanadel looduslikel liivaluidetel asuv kalmistu järgib püha maa toponüümiat. Seal on näiteks Kolgata mägi ja Jordani allikas. Kalmistule on maetud kõik kohalikud kõrgemad õigeusu vaimulikud, sõja- ja mereväelasi (admiral Aleksei Spiridov), riigitegelasi (Jaan Poska), luuletaja Igor Severjanin, Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Aleksius II vanemad, Pühtitsa abikloostri nunnad jt.
1854.1856. aasta paiku rajati kalmistu Herne tänava poolse sissepääsu lähedale arhitekt August Gableri projekti järgi Aleksander Nevski kalmistu kirik. Kirik hävis 1944. aasta märtsipommitamise ajal ning 2000. aastal pühitseti kiriku asukohal mälestustahvliga valgest dolomiidist rist.
Hauad jäid vee alla
18. sajandil rajati Siselinna kalmistule ka Muhamedi ja juudi kalmistud. Neist esimesena mainitud kalmistu paiknes Siselinna kalmistu lõunaosas. Ebasoodsa veereiimi tõttu sinna pärast II maailmasõda enam ei maetud. Sellest kalmistust on säilinud vaid üksikud haruldased fotod. Uus muhameedlaste kalmistuosa on Liiva kalmistul.
Vana juudi kalmistu asus praegusest hooldushaiglast põhja pool. Kalmistu rajati 18. sajandi lõpus ja selle asukohta tähistab Magasini tänava ääres vanasse aknaorva müüritud hauakivi. 1870.1880. aastatel ümbritseti kalmistu paekivimüüriga, ehitati väravad, valvurimajake ja kabel.
Pinnavee taseme tõusu tõttu rajati juba 1911. aastal Rahumäele uus juudi kalmistu. Vanal juudi kalmistul matmine vähenes ning viimased matmised toimusid seal 1940. aastal. 1967. aastal rajati vanale juudi kalmistule automajand. Praegu asub seal autoparkla.
1840. aasta paiku rajati Karl Laane andmeil Siselinna kalmistu põhjaossa, Kalevi spordihalli tagusele künkale katoliku kalmistu. 1853. aastal ehitati kalmistule Bahrynowskyte perekonna kabel, mis hävis 1950. aastatel. Samal ajal lõpetati ka kalmistule matmine. Surnuaed on kandnud ka Poola kalmistu nime.
1863. aastal rajati Siselinna kalmistule Vana-Kaarli kalmistu. Kaarli kogudusele mõeldud kalmistu oli 6 ha suurune. 1878. aastal ehitati kalmistule väiksem hoone, mis kandis surnuaiamaja nime, ning 1893. aastal historitsistlik paekivist sakraalehitis, kus oli kabel, kellatornid, värav ja abiruum.
Kalmistul on mitme Eesti tuntud skulptori (Herman Halliste, Voldemar Melliku, Juhan Raudsepa, Ferdi Sannamehe, August Vommi jt.) kavandatud ausambad.
Pronkssõduri uus asukoht
Siselinna kalmistu kaguossa rajati 1887. aastal 2,6 ha suurusele maa-alale Sõjaväe ehk Kaitseväe kalmistu. 1896. aastal ehitati kalmistule õigeusu kabel. 1918. aastal maeti sinna Saksa sõdureid, Vabadussõja ajal maeti sinna ligi 240 Eesti sõdurit, 40 Vene loodearmeelast ning 117 sõjavangi. Koos hilisemate ümbermatmistega on kaitseväe kalmistule maetud 16 Briti meremeest. Nende hauatähis taastati 1994. aastal.
Rahuajal jätkus kalmistule Eesti sõjaväelaste matmine. 1928. aastal ehitati lagunenud kabel arhitekt Edgar Johan Kuusiku projekti järgi ümber mausoleumilaadseks väravehitiseks. Pärast kindralite Johan Undi ja Ernst Põdra matmist püstitati sinna arhitekt E. J. Kuusiku projekti järgi Vabadussõja juhtide graniidist mälestussammas. 1937. aastal avati seal Juhan Raudsepa mälestusmärk Männiku plahvatusohvritele.
II maailmasõja ajal maeti kaitseväe kalmistule 1941. aasta suvel langenud Eesti sõdureid ja punaterrori ohvreid ning vähesel määral ka Saksa sõdureid. Aastatel 19441992 maeti sinna rohkesti Nõukogude sõjaväelasi. Tihti oli tegu pealematmistega, kusjuures varasemad hauatähised olid rüüstatud.
Tänapäeval kaitseväe kalmistule kedagi enam ei maeta ning Nõukogude ajal rääma jäänud kalmistut on hakatud taastama. Pärast 2007. aasta aprillis toimunud rahutusi toodi kaitseväe kalmistule ka Tõnismäel asunud mälestussammas ning selle juurde maetud Nõukogude sõjaväelased.