Sel pilvehallil ennelõunal 27 päeva pärast positiivset rasedustesti, 13 päeva pärast ehmatavat verejooksu nähvan ettekandjale: «Kakskümmend minutit ootasime seda seljankat!»
Kas laps mu kõhus on elus või surnud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Vabandust,» pomiseb tüdruk, selg ees taandudes.
Oh tüdruk, asi pole sinus, lihtsalt... ma ei jaksa enam oodata! Mitte praegu!
Rasedaks jäämist o o t a s i n pool aastat. Verejooksu tekkides o o t a s i n naistekliiniku valvearstilt lohutavaid sõnu, et kõik on korras. Paraku näitas ultraheliuuring, et loote süda ei löö. Aga ehk on veel liiga vara? Ehk ei ole loode veel kolmenädalane, kui pisike süda peaks tuksuma hakkama?
O o t a s i n kaks igipikka päeva uut ultraheliuuringut oma naistearsti juurde. Et seal kuulda: «Tulge kümne päeva pärast, siis vaatame uuesti. Kui ka sel ajal pole südame tööd näha, siis on rasedus peetunud.»
Veel kümme päeva o o t a m i s t!
Kümme päeva teadmatust: kas laps mu kõhus on elus või surnud?
Mida keha ütleb? Olen väsinud ja tahan magusat väga tore, raseduse märk. Ma ei tunne iiveldust nagu esimese lapseootuse ajal, halb märk.
Elu või surm? Seitsmel päeval näen oma verd värske helepunane, vana pruun, tumepunased klombid.
Algul ma veel jaksan karta. Ja ühtaegu hoida lootusetulukest, et väike kallis mu kõhus on elus. Ent pidev hirm muudab tuimaks. Sedavõrd, et lõpuks kõverdan vereklompe nähes ainult suunurka. Muud ma ei jõua. Ei karta, ei loota. Ainult o o d a t a ultraheliuuringut kümnenda päeva pilvehallil hommikul.
«Peetunud,» nendib naistearst, osutades aparaadi ekraanile, «vaadake, see must laik on lootekott, mille sees ei ole loodet nähagi.»
Oi jah. Põrnitsen musta auku, kuhu kadus sündimata jäänud kallis.
Läinud.
Muutunud ühikuks kurvas statistikas, mille järgi katkeb iga viies-kuues diagnoositud rasedus, neist enamik esimese kolme kuu jooksul.
Lahkunud.
Vähemalt ei pea ma enam ootama. Kõige parem on harutada mõtted lahkunu küljest lahti ning mõelda iseendale.
Saada kohvikus oma mehega kokku, kõik-kõik ära rääkida ja musidega pitseerida, et siis kui seljanka viimaks mehe kõhus loksub minna koju.
Rahus nutta, lõpuks ometi.
Tuua tütrekribu Krata lastesõimest koju ja muside, kallistustega üle külvata.
Rääkida telefonitsi sõbrannadega ja emaga ning isaga.
Veidike naerda, silmad veeälevil, kui isa kohmab: «Mis sitasti, see uuesti.»
Täpselt minu mõte!