Rebekka Lotman küsib kirjanduslike kolmapäevade aastatepikkuselt läbiviijalt Piret Viireselt meenutusi, muljeid ja mõtteid: musta laega saali on kogunetud juba kümme aastat
Kolmapäevane must lagi, kümme aastat
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas kirjanduslikud kolmapäevad alguse said? Mis oli esimene üritus?
Kirjanduslikud kolmapäevad said alguse 1960ndatel ja olid populaarsed üritused ka 19701980-ndatel. Eesti iseseisvuse algusaastatel langesid need aga varjusurma ja 1990ndate esimesel poolel kirjanduslikke kolmapäevi ei toimunud. Eesti Kirjanike Liit taaselustas kirjanduslikud kolmapäevad seoses oma 75 aasta juubeliga 1997. aasta sügisel, vastremonditud musta laega saalis.
Kõige esimene uus kolmapäev oli 15. oktoobril noorte soome ja eesti luuletajate õhtu «Sõna ja Sana». Sellele järgnes 22. oktoobril populaarseks kujunenud sarja «Kolleeg või konkurent?» esimene õhtu, kus vestlusduellis kohtusid Linnar Priimägi ja Kivisildnik. «Kolleegi või konkurendi?» sarja salvestas ka televisioon ja seda näidati algul TV 3s, hiljem ETVs.
Seni värvikaim kolmapäev?
Eks neid ole mitmeid, aga minule on ühe sügavama mulje jätnud 27. oktoobril 1999 toimunud punkluule õhtu «Tuvi on vihane», kus astusid üles vanameistrid Villu Tamme ja Tõnu Trubetsky, aga ka noored punkbändid Jubilee, Hälvetega Ühiskond, Conflict OK ja noored punkluuletajad Wimberg, Ämblik, Nahhaal, Savi, Kärbes, Batsill, Henry Schmidt. Üritus oli tormiline ja kandus ka saaliseintest väljapoole.
Kes on toonud läbi aegade musta laega saali enim külastajaid?
Me ei ole nii täpselt meelde jätnud, aga on olnud mõned kirjanikud, kes alati publiku kokku toovad. Näiteks Tõnu Õnnepalu, Andres ja Kristiina Ehin, palju rahvast on olnud ka noorteõhtutel ja punküritustel.
Kas algusaegade kolmapäevad erinevad täna toimuvaist? Rahva hulgalt? Sisult?
See, et televisioon omal ajal kajastas «Kolleegi või konkurenti?», oli üks oluline lisamõjur, mis lisas üritustele prestiii ja ka vastutust. Sellest on väga kahju, et TVs enam kirjandussaateid ei ole, kus võiks ka kolmapäevadest värvikamaid lõike näidata. Ma ei ütleks, et erinevus algusaastatega väga suur on, publik tuleb ikka mingi konkreetse kirjaniku või teema peale.
Miks inimesed ikkagi kolmapäevast kolmapäeva musta laega saali kogunevad? Milleks kirjanduslikku seltsielu vaja on?
Ma ei ütleks, et kirjanduslikud kolmapäevad on seltsielu. Pigem on see kirjanduse üks erivorm. Kirjandus ei tähenda tänapäeval ju ainult tekstide lugemist raamatust, suurenenud on kirjanduse performatiivsus, kirjanik peab sageli olema ka meediafiguur ja oma loomingu tutvustamiseks vahetus kontaktis publikuga. Ja usun, et ka lugejal on huvitav ja avardav näha kirjanikke näost-näkku.
Miks aga kogunetakse kolmapäeval musta laega saali? Ma arvan, et üks põhjus on selles, et kirjanduslikud kolmapäevad on suutnud hoida tugevat traditsiooni, esinejaid on valitud rangelt, valikukriteeriumiks on ennekõike kirjanduslik headus või huvitavus. Seega ma arvan, et inimene, kes tuleb musta laega saali kirjandusüritusele, teab ette, et see kirjandusüritus on hea.
Kirjanduslik kolmapäev musta laega saalis on nagu kindel kaubamärk. Ja teine põhjus on regulaarsus, kirjanduslikud kolmapäevad on toimunud viimase kümne aasta jooksul oktoobrist mai keskpaigani igal kolmapäeval. Nii võiks neid võrrelda soliidse ja regulaarselt ilmuva ajakirjaga.
Piret Viires korraldas kirjanduslikke kolmapäevi 1997 sügisest kuni 2007 kevadeni
Kirjanduslik kolmapäev
Kirjanike Maja musta laega saalis, Harju 1
Literaturgia
12.12 kell 18
Literaturgiaga tähistame kirjanduslike kolmapäevade 10. aastapäeva. Üles astuvad mitme põlvkonna põnevamad luuletajad Doris Kareva, Arvo Valton, Leelo Tungal, fs, Jürgen Rooste, Andra Teede, Karl Martin Sinijärv jt.
Kommentaarid
Andra Teede
luuletaja
Tallinnas on kolmapäeviti korras, seda eriti pimedal ajal. Harju 1 musta laega saali on 80% kordadel mõtet minna, sealt antakse ikka hääd asja. Olgu see siis Laika topise kõrval särav ülikonnastatud Asko Künnap, keegi tark kirjanduse asja ajaja, siidkardinate vahele veetud disko või maailma kõige armsam inimene Riho Baumann, kes lavalt räägitule sünkroontõlget teha armastab. Superkirjandust ja seda naeruväärselt odava piletihinna eest olen kolmapäevadelt saanud lugematuid kordi, Elo Viidingut antakse seal, Karlat, Hasso Krulli, Rahmani Jani ja Ilvese Aapot. Vägede Jehoova lubas mul kord musta laega saalis vaadata Jaan Pehki mitte midagi tegemas ja see oli võimas.
Ning kui trehvabki igavam üritus olema, siis saab maja pealt ikka kellegi kätte, kellega Kukusse edasi minna, nagunii tulevad ju teised pärast järele. Korras on kolmapäeviti, kella kuueks musta laega saali ja edasi läheb juba hästi.
Aapo Ilves
kultuurimees
Geograafilistel põhjustel jõuan ma musta laega saali harva. Minuga ongi nii, et kui püünele asja pole, ei viitsi tullagi. Musta laega inimeste majas on siiski üsna palju tingeltangelit tehtud, põhiliselt NAKiga või võrokostõga. Kunagi eelmisel sajandil näiteks sai käputäis inimesi seal korraga tundmatuid mind, Jaan Pehki, Kaire Vilgatsit ja Vaiko Eplikut laulmas kuulda, ühelt Ruitlase esinemiselt sain ma teada, et luulet on võimalik röökida ka nii kõvasti, et seda enam kuulda pole, viimati nautisin publikus Askot, Jürgenit ja ühte geniaalset soomlast. Mälestused...
Talinnas on paraku selline foobia, et kui mõnel majal on üle viie minuti uks lahti, võib kuuendal minutil näha kaugenevat narkomaani, kellel tiibklaver seljas. Sestap on juhtunud, et kirjandusõhtule natuke hiljaks jäänud huvilised on pidanud lukus ukse taga ise endile luuleõhtut korraldama ja seda valdavalt üsna krõbedaid väljendeid kasutades. Sees olles meeldib mulle kõige rohkem Kirjamaja raudnael askeldav Mart Siilmann.