Popile puhkesaarele viiv laev vahetus üha suurema vastu

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1980. aastate algupoolel väljusid laevad Aegnale Linnahalli kai äärest. Pildil seisab poiss nimega    Pekka 1984. aastal laeva Kloogarand taustal.
1980. aastate algupoolel väljusid laevad Aegnale Linnahalli kai äärest. Pildil seisab poiss nimega Pekka 1984. aastal laeva Kloogarand taustal. Foto: Küllike Rooväli

Need inimesed, kes viibisid Nõukogude ajal Aegna saarel, mäletavad eelkõige Aegna reisilaeva, sealset metsa, sööklat, klubi ning kino.

1950. aastate lõpus viis laev Aegnale kokkuleppel üksikute turismigruppidega. Peamiselt käis liiklus Rohuneeme sadama kaudu. Suur valge mootorpaat, kuhu mahtus paarkümmend reisijat, sõitis saarele 10–15 minutiga. Ka siis, kui Tallinna ettevõtted rajasid sinna juba puhkekodusid, polnud linna ja saare vahel regulaarset ühendust.

Riiklik Merelaevandus avas suvise laevaliikluse Aegnaga 1961. aastal. Argipäeviti tegi väike, kuni sada inimest mahutav reisilaev Morjak neli reisi päevas. Nädalavahetusel tulid talle appi teised laevad.

Eri sadamad

Morjak väljus Tallinnast esialgu sealt, kus praegu asub A-terminal. 1980. aastast, pärast olümpiaregatti, väljus Aegna laev linnahalli juurest ning 1990. aastate algusest Piritalt.

1970. aastate algusest sõitsid Aegnale lühemat aega 130-kohalised mootorlaevad Kadriorg ja Laulasmaa. Järgmised laevad liinil olid juba 200-kohalised Koplirand, Kloogarand ja Pelgurand. Need olid reisijatele mugavamad halva ilma puhul, sest enamik inimesi mahtus laeva ruumidesse varju.

1970. aastatel hakkas laevaliiklust tõsisemalt takistama Aegna sadamasilla seisukord. 1978. aasta paiku oli Aegnal vaid lühike puidust sild. Kuna 1980. aasta olümpiaregatini polnud enam palju aega, tuli kiiresti tegutseda.

Kuna regati puhul eraldati töödeks kergemini raha, tegid entusiastid Tallinna Mehhaniseeritud Vesiehituskolonnist ettepaneku asendada Aegna sadama kapitaalremondil raudbetoonmassiivid metallist punnseinaga.

12. aprillil 1979. aastal toimunud nõupidamisel Tallinna Linna RSN Täitevkomitees tehti ettepanek sellest loobuda, sest linnal polnud võimalik seina hankida. Samal korral otsustati, et 1. juuniks peab ajutise randumissilla ehitamise lahenduse leidma. Vesiehituskolonn pidi korrigeerima oma tööde graafikut ning lõpetama kapitaalremondi 1. juuniks 1980.

Kuna 1961. aastast läksid saare metsad riigimetsa koosseisu, määras Viimsi metskond saarele ka metsniku. 1963. aastal alustati saarel metsakasvatust. Kuni 1968. aastani rajati seal 37,2 hektarit metsakultuure. 1967. aasta augustitorm kahjustas Aegna puistuid vähe, vaid viis protsenti puistutest.

Ulukitest elasid saarel metskitsed, rebased, mõned jänesed ja oravad. Patareide varemed olid rebastele soodsaks pesitsuskohaks ja nende arvukuse suurenemine põhjustas jäneste peaaegu täieliku kadumise.

Metssead ujusid mandrilt saarele ja tundsid seal end julgelt kuni suvitajate tulekuni. Siis ujusid sead tagasi ja nende asemele tulid põdrad. Neid juhtus saarele üliharva. Talvel tegi saarele tiiru peale kaasat otsiv ilves.

Nädalalõputi suurenes saarel tänu ühepäevapuhkajatele inimeste arv märgatavalt. Korraga viibis sel ajal saarel kuni 2000 inimest. Kai juures paiknes restoran Euroopa kiosk, kus nõudmine ületas alati pakkumise, mis piirdus kilukonservide, saiade ja jookidega.

Restoranile allus ka söökla, kus suure külmtoitude valiku kõrval oli saada sooje sardelle, mune ja putru. Nendel päevadel, kui sööklas olid müügil banaanid või jäätis, võis järjekord venida kahele tunnile. Selliseid päevi juhtus aga suvehooajal vaid paar korda.

Soojad saiad

Restoran allutati pärast toitlustustrustide moodustamist Tallinna II Toitlustustrustile. Anu Vinteri mälestuste järgi rajati juba enne 1975. aastat Kommunaari puhkekodu lähedale grill-baar, millele allutati ka söökla ja kiosk. Grill-baar kandis restoran Tartu nime. Hiljem allus Aegna söökla restoranile Pärnu, seejärel sööklale Sõprus ning pärast seda ühendusettevõttele Meri.

1989. aastal läks söökla kooperatiivi Facio alluvusse. Kooperatiiv remontis sööklahoone ja baaris avati õhtuti videoteek. Tööle hakkas kondiitri- ja pagaritsehh, kust tulnud soojad saiad olid saarel puhkajate seas populaarsed.

Puhkekodude komandandid saabusid saarele 15. mai paiku ning alustasid ettevalmistusi puhkajate vastuvõtuks. Soojemate ilmade puhul tulid sel ajal saarele ka esimesed puhkajad. Saarelt lahkuti septembrikuu lõpul. Talvel üheski puhkekodus töötajaid ei olnud.

Klementi puhkemajas oli M. Urmi mälestuste järgi 14 tuba. Toad olid mugavad, põrandat kattis suur vaip. Igas toas oli telefon. Majas oli ka suur puhketuba teleri, koroonalaua, toolide ja muu sellisega. Puhkajate kasutada oli köök ja pesuruumid. Põhilised puhkajad olid oma ettevõtte töötajad, tihti oli ka Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi rahvast ja Moskva ministeeriumi töötajaid.

1966. aastast alates oli tootmiskoondisel Flora Aegnal 486-ruutmeetrine suvemaja, kus enne 1940. aastat asus ohvitseride kasiino. Nõukogude ajal sai seal korraga puhata 39 inimest. Puhas liivarand, vaheldusrikas loodus, aga peaasi – vaikus ja eraldatus – muutis selle paljude töötajate lemmikpuhkepaigaks, kuhu aastast aastasse ikka tagasi tuldi.

20. juulil 1981. aastal taotles Flora Tallinna RSN TL Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsuselt luba ehitada puhkebaasi juurde Simo-tüüpi saun. Kuu aega hiljem see luba ka saadi.

Aegna keskuses asunud endise Talleksi puhkemaja vastas asus kuni 1988. aasta tulekahjuni Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi klubi ehk rahvapäraselt Aegna klubi, mis oli aastakümneid üks kesksemaid hooneid saarel.

Kõige sagedamini kasutati klubi kinona. Klubi saalis oli 15 rida nahkpõhjadega, peitsitud toole ning lisaks sellele ka väikene loož. Kokku mahutas saal vähemalt paarsada kinohuvilist. Ekraani ees asus tumepunane sametist kardin.

Lihtsad aknakardinad immutati tuletõrje nõudel tulekindla materjaliga. Kui need aastaid hiljem põletati, selgus, et nad põlesid pigem paremini kui enne immutamist.

Kohalik kinonäitaja

Kuni 1975. aastani teenindas kinohuvilisi Harju Rajooni Riiklik Kinovõrgu direktsioon, mis asus Keilas. Saarele saadeti lühemateks perioodideks kinomehaanikuid ka mujalt Harjumaalt.

1975. aastast allus Aegna kino Tallinna Kinofikatsiooni Valitsusele ja oli aastatel 1975–1982 kino Kaja ja aastatel 1983–1992 kino Sõprus filiaaliks.

Alguses saadeti saarele ka Tallinnast kinomehaanikuid, aga alates 1975. aastast püsis Aegna kino Vambola Mölli õlgadel. Ta müüs pileteid ja näitas filme. Lisaks sellele tõi Möll Narva maanteelt kinolaenutusest alati kõige paremaid filme.

1992. aastal allus Aegna kino lühikest aega ASile Facio.

Klubis esinesid aeg-ajalt ansamblid, toimusid diskod ja isegi tsirkuseetendused. Näiteks 1987. aasta suvehooajal korraldati Aegna klubis kolm ettevõtte taidlejate kontserti, viis Eesti Filharmoonia kontserti, neli nukuteatri kontserti ning neli muude organisatsioonide korraldatud kontserti. Lisaks sellele toimus viis korda nädalas kinoseansse täiskasvanutele ja kaks korda nädalas lastele.

Raamatuid laenutas M. Gorki nim Tallinna Keskraamatukogu laenutuspunkt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles