Herkki Erich Merila natüürmordid inimesest

Foto Herkki Erich Merila uusimalt näituselt «Rütmist väljas», mida näeb Tallinnas ja Saaremaal.

FOTO: Herkki Erich Merila

Herkki Erich Merilat pole lihtne paberi ja pastaka abil portreteerida. Fotograafina on ta harjunud pigem teisi kaamera ees lahti riietama, seda vahel otseses ja vahel hoopis ülekantumas tähenduses. Viimast ei tee ta oma sõnul sugugi mitte alati. See oleneb... eesmärgist. Aeg-ajalt püüab ta modelli taandada ebaisikuliseks, ebasotsiaalseks olendiks. Inimeseks kui niisuguseks. Või siis märgiks inimesest. Või koguni abstraktseks kujundiks.

«Sa oled suurlinnatüüp? Armastad metropoli anonüümsust?» küsin möödaminnes ja vastust ette aimates.

«Jah, kindlasti. Mulle meeldivad väga Rooma, London, Pariis. NYga oli keerulisem, aega oli vähe ja ma ei saanud selle linna rütmile pihta. Tegelikult on Tallinnas ka täitsa hea, vastasel juhul ma koliks siit ära. Võimaluse selleks leiaks alati, kui tahtmist oleks. On juhtunud, et kohe kuidagi ei taha välismaalt tagasi tulla. Näiteks Island imes mind sedavõrd endasse. Füüsiline keha oli ammu siin tagasi, mentaalselt olin aga kaugel.»

Istume kesklinna tuiksoonel Herkki ateljeeköögis: «Kui meid siin praegu pildistada, siis tulevikuvaataja saaks kohe arvama hakata: mis ajastuga on tegemist, mis tüübid need sellised on, millega nad tegelevad, millest räägivad. Oi kui palju märke siin on! Seekord üritasin kõik sellised märgid ja märgisüsteemid, mis võiks segavaid vihjeid anda, ära taandada, modelli isik pole antud juhul üldse tähtis. Neil piltidel on naine kui niisugune,» teeb ta sissejuhatuse oma viimasele näitusele, mis hetkel kahes erinevas galeriis ripub. «Samamoodi nagu luuletuse puhul pole oluline, kellele see kirjutatud on. Info on sotsiaalne müra, mis vahel paratamatult kaasa jookseb.»

Niisiis, esmalt olid luuletused. Poetess Jaanika Merilo otsis Herkki üles, lootuses, et fotograaf tema varsti valmivale luulekogule näo annab. Lõpptulemusena sai nägu nii võimas, et ei tahtnudki kaante vahele ära mahtuda, vaid läks iseseisvalt mööda galeriiseinu kondama. Kaanestatud kujul ja koos verbaalse sõnumiga saab seda näha ja katsuda vast veebruaris, kui kõik hästi läheb.

Herkki E. Merila sõnadest algimpulsi saanud fotoseeria ripub hetkel kohe kahes kohas korraga: Kuressaare raamatukogus ja Tallinnas, M Galeriis. Üks näitusesaal on mere taga, teine asub küll otse kesklinna südames, kuid on nii kavalalt ära peidetud, et juhuslik mööduja sinna vaevalt satub, kuigi võiks. Mõlema näituse eksponaadid on samad. Erinevalt enamikust kunstnikest on fotograafidel teadupärast võime end lõputus koguses kloonida.

Tibatilluke M Galerii asub aadressil Kinga 3, maja välisuks on tavaliselt lukus, mis ei tähenda sugugi seda, et galerii oleks suletud. Ei, tuleb lihtsalt kella anda ja natuke oodata, ning kui ukseke on avanenud, siis mööda kitsaid treppe kolmandale korrusele ronida. Eks ta ole, nagu tungiks võõrast koduuksest sisse.

«Selliseid keldrisse või pööningule peidetud galeriisid on ju mujal maailmas meeletult palju, meie kultuuriruumi pole need veel eriti jõudnud. Selline hästi armas galerii. Omanikud on ingliskeelsed, M tuleb nimest Mittchell. Mulle meeldis see, et galerii sain üürida kohe, mitte ei pidanud aasta varem projekte ja kontseptsioone kirjutama ega kuraatoritega asju ajama. Mulle pikalt ette broneerimise süsteem ei istu. Ma ei tea ette, millest ma aasta pärast mõtlen, mida näidata tahan. Ja väikelinnades näitusi teha on väga tore. Olen Pärnus ja Rakveres ka näitusi teinud,» räägib paadunud urbanist väikeste linnade võlust.

Herkki Erich Merila nimi jõudis minu teadvusse 90ndate algupoolel, komplektis Peeter Lauritsaga. Koos peitusid nad ühisnimetaja taha DeStudio. Legendaarseks saanud fotostuudio oli toona kohalik glamuuri lipulaev, aga mitte ainult...

Eraldivõetuna on kaks kunstnikukäekirja sarnased, ent samas erinevad. «Glamuurifotograaf» Merila ja «Kütioruguru» Laurits.

«Kuidas kahe isepäise fotograafi koostöö käis? Kaamerat on ju ikkagi ainult üks... vähemalt siinmail on selline fotograafide paarisuhe täiesti ainulaadne,» üritan salapärase süsteemi telgitagustesse tungida.

Herkki: «Me oleme Peetriga lapsest saati sõbrad. Elasime mõlemad Nõmmel. Võib öelda, et kasvasime fotograafidena kõrvuti ja arutasime omavahel kõike. Testisime oma ideid ja mõjutasime seega paratamatult teineteist. Nii oli DeStudio moodustamine asjade loomulik areng. Selle nime võtsime vahetult pärast seda, kui Peeter Ameerikast tagasi tuli. Meil oli erinevaid variante, kuidas koostöö käis. Esiteks see, et mõtlesime kogu asja koos välja. Teine variant, et üks meist tuli oma mõttega ja teostasime selle koos. See oli ka võimalik, et üks teostas teise ideed.»

«Ja kaamera pärast kaklema ei läinud kordagi?» olen jätkuvalt jäärapäiselt skeptiline.

«Ei! Ei läinud. Kaamera käis käest kätte, nii et mõlemad said pildistada. Teine tegeles samal ajal valgustega. Aktiivsel valgustajal on sama oluline roll kui sellel, kes pildistab. Võtmemõisteks oli usaldus. Aga erinevad oleme küll: Peeter on baroksem, mina minimalistlikum. Oligi nii, et tema tahtis kõikvõimalikku allteksti ja sõnumeid alati juurde kuhjata, mina vähemaks võtta. Täiendasime teineteist ideaalselt.»

«Uus DeStudio näitus tuleb meil õige pea,» ütleb ta salapäraselt ning helistab Peetrile küsimusega, kas sellest leheveergudel rääkida võib. «Räägime, siis pole meil taganemisteed,» otsustavad mehed ühiselt. Seega DeStudio reinkarnatsiooni on oodata veebruarikuus Vaala galeriis. Saan teada, et sinna jõuavad nii uued kui ka vanad pildid. Osa koos, osa eraldi tehtud. Kas nad peavad omavahel dialoogi või toovad ühismonoloogi rahva ette, selgub paari kuu pärast.

Täiesti arusaadavatel põhjustel ei meeldi Herkki E. Merilale, kui teda moefotograafiks nimetatakse. Mitte et ta moepilte ei teeks. Teeb küll, praegu näiteks ajakirjale Marie Claire, aga see on ainult üks osa temast.

«Kas sa hoiad tööd ja puhast loomingut rangelt lahus?» uurin seepeale.

«Ütleme nii, et ideaalis üritan. Ega see alati täielikult ei õnnestu. Need kaks poolt täiendavad teineteist: mõte, mis sobib ideaalselt näitusele, ei pruugi moeajakirja või reklaampildile sobida ja kõiki häid mõtteid ühele pildile panna nagunii ei õnnestu. Üritan igale mõttele kõige õigema koha leida. Need on erinevad žanrid. Spetsiifilised. Ma olen kunagi ammu ajalehefotograaf ka olnud. Aga see on asi, mida enam küll teha ei tahaks. Mul on tugev tõrge selle vastu, et võõraid inimesi luba küsimata klõpsutama hakata. Mis siis, et jube hea kaader on. Las ta olla. Erinevaid asju tuleb proovida ja jääda selle juurde, mis sulle sobib. Sel aastal olen hästi palju puhtalt oma pilte teinud ja praegu tunnen, et ainult neid tahakski teha. Ma ei tee tavaliselt ka reisipilte, osalt sellepärast, et ei jaksa fototehnikat tassida. Tänapäeval on hea: sõbrad saadavad meiliga turistipilte, et saaks pärast öelda: jah, tõepoolest käisin ära. Niisugust asja nagu perekonnaalbum pole meil iial olnud, fotol ja fotol on suur vahe».

«Aga su enda pildid. Kas nad on enne peas valmis või sünnivad protsessi käigus?»

Herkki: «Tavaliselt on valmis. Mitte küll galeriitäis korraga, asjad kasvavad mingi aja jooksul üksteisest välja. Ja nad võivad tegevuse käigus muutuda, see pole välistatud.»

«Inimene kui abstraktne kujund, skänneri vahele pugenud või pimekambriga pildistatud inimene, kellele on mõnel juhul ekspressiivse käeliigutusega ilmutit ja kinnitit peale pintseldatud ... aga ühisnimetaja on see, et ka neil piltidel näeme me ikka siresäärseid kaunitare, kes võiksid vabalt moeseeriates ilutseda,» jagan Herkkiga oma tähelepanekuid tema loomingu teemadel. Erinevalt kolleeg Lauritsast ei näi verised looted, külaparmud ega muud inimese mutantvormid teda inspireerivat.

«On nii või?» on autor esimese hooga siiralt üllatunud «Olen ju mehi küllalt pildistanud. Tegelikult, kui mõtlema hakata, siis sageli on jah. See on lihtsalt kuidagi nii kujunenud, mul pole sellist kriteeriumi küll kunagi olnud. Oma pilte teen ikka nendega, kellega koostöö sujub, kellega koos olles on mõnus õhkkond. Pildistan ikka seda, kes mind inspireerib,» suudab ta snobismisüüdistusele irooniavarjundi sisse keerata. Herkki E. Merilal on lihtsalt ilusad sõbrad. Mitte ilutsevad, vaid ilusad, nagu pildidki.

Viimane küsimus: kas on mõnda välist tegurit, milleta sa pole võimeline pildistama?

«Kohv ja sigaretid,» see vastus on äärmiselt kiire ja konkreetne.

Näitus

Rütmist väljas

20. detsembrini Galeriis M Tallinnas

15. jaanuarini 2008 Saaremaal Kuressaare raamatukogus

Tagasi üles