Jääkarupoegade hukk jääb me südamele

Foto: Kaader filmist

Detsembri algul leidus veel lund, mäletate. Oli maha sadanud kasepuravikukõrgune kiht pehmet sula lund. Tütar Pääsu, selg märg, ehitas maale lumeonni, päris pimeduses valmis see.

Pugesime sinna sisse. Küünal valgustas kohevaid sinakaid külmsoojasid seinasid. Oli tunne, et nii on see kunagi päris alguses olnudki.

Praeguseks, detsembri keskpaigaks, on meie ehitus vajunud lumekänkraks koltunud kõrte keskel, sobivaks pelgupaigaks võib-olla karihiirtele, kuid mitte meile.

Jääkaruema ei olnudki sellist tunnet enne tundnud, et jää sellal, kui ta juba kandma peaks, ei kanna veel. Ta ajas käpad laiali, et mitte läbi vajuda ning viimaks pöördus tagasi kaljudele. Jahiretk oli ebaõnnestunud ja nälg vaevas jääkaruema ning ta kahte poega endisest hullemini.

Morsad virutasid üksteisele oma soome pusside sarnaste kihvadega, nende karja pani tülitsema ruumikitsikus. Morskade suured kered ei mahtunud ära jääpangale, mis oli sulanud enneolematult kiiresti, enneolematult väikeseks.

Sada aastat tagasi, 14. detsembril 1907, avaldas Päevaleht päevakajalise loo Eestimaalt, pealkirjaga «Külm», kus seisis järgmist: «Külm läheb päew-päewalt kangemaks. Reede hommikul näitas kraadiklaas juba weidi üle 19 kraadi külma. Külm on waikne, ainult kerget hommiku tuule õhku tundub. Kust tuul tõmbab – seal tundub, nagu wisataks silgusoolwett vastu silmi. Maa on paljas – inimesed käiwad wankritega. Tüütaw on praegusel ajal nõnda wiisi teed käia – tungib otse südamesse. Linnas on tuled põlema pandud, kus inimesed wõiwad endid soendada.»

Nüüd, enne musti jõule, esitleb National Geographic meie kinodes filmi Arktikast, sisupealkirjaga «Liiga soe». Merejää võib põhjapooluselt kaduda aastaks 2040, ütlevad filmi tiitrid. Kui mitte… jätavad nad lause lõpetamata.

Kliima soojenemine lõhub aastaaegade iidse rütmi, ühed Arktika loomaliigid seab see tühja toidulaua ette, teised muutuvad haavatavaks.

Jääkarupoeg kukub lumetuisus kurnatusest kokku, ema püüab teda püsti ajada, kuid tuisk ei halasta. Jääkarupoeg sureb, mattub lumega – ja selles oleme süüdi meie, inimesed, ütleb Arktika film võpatamapaneval viisil.

Jääkarupoeg suri, sest ta nõrkes näljast, sest tema ema oli näljane, sest ema ei olnud saanud jahti pidada, sest jää ei kandnud jääkaruema, kui ta oli teel viigerhülgeid otsima, sest meie inimesed oleme oma viimase saja aasta tegemistega ilma liiga soojaks kütnud ning Arktika jää sulama pannud.

Mu hea sõber astronoom Hugo Raudsaar ütles: pean hästi elama, sest muidu võib juhtuda, et sünnin järgmises elus koerana.

Võib-olla aga ei olegi kõige parem sündida uuesti inimesena, vaid ikkagi koerana, polaarrebasena, morsana. Võib-olla oleks kõige parem, mis inimesega saab juhtuda, kui ta sünnib järgmises elus jääkaruna jää kuningriiki, kus seadused kehtivad ilma, et keegi neid oleks kirja pannud. Jääkaruna Arktikasse, kus maksab mitte raha, vaid julgus, ausus ja truudus.

Milleks rännata, Egiptusesse, Kreekasse, Madagaskarile, ja lennukikütust põletades ilmaruumi kütta. Sööge kõht kodust räimevormi täis, visake end diivanile siruli, nagu morsk jääpangale pärast 4000 merikarbi söömist, ning vaadake Arktika filmi.

Arktika lugu

Rež-d Sarah Robertson ja Adam Ravetch

USA 2007

Eesti kinolevis alates 10. detsembrist