Enn Soosaar ja Jüri Arrak: aeg on võidusambaga edasi minna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tihtipeale on asi lihtsam, kui ollakse nõus nägema. Skulptor Mare Mikof ja mitte ainult tema esitab riigijuhtidele pateetilise küsimuse: «Miks sai vabadusmonumendi võistlusest Vabadussõja võidusamba riigihange?» (EPL, 03.12). Vastata talle ei ole raske.
Esiteks. Algusest peale on rivaalitsenud kaks seisukohta. Üks nõuab, et see, mis püsti pannakse, peab olema universaalse tähendusega ajatu apoteoos eestlaste sajanditepikkusele kustumatule vabadusihale. Teise ambitsioon on tagasihoidlikum.
Vabadussõda tõi eestlastele vabaduse ja kindlustas Eestile riikliku iseseisvuse. Järeltulijate püha kohus on rajada pealinnas Tallinnas keskne mälestusmärk, mis tähistab meie ajaloo uhkeimat võitu.
Teiseks. Kahekümnendatel-kolmekümnendatel aastatel vaieldi kõvasti. Tegeliku tulemuseni ei jõutud, ehkki kui oleks jõutud, seisnuks Harjumäel tõenäoliselt Võidu ja Vabaduse pompoosne sümbioos, pearõhk Võidul.
2002. aasta ideevõistluse eesmärk oli selgelt piiratum. Tookord otsiti arhitektuurilist lahendust, mille põhjal rajada vabadusemonument. Asi läks aia taha. Ei, konkurss ei kukkunud läbi. Vastupidi, võidutöö põhjal saanuks Tallinna kujundada huvitava ning vajaliku monumentaalarhitektuuri tähise.
Juhtus see, mis Eestis saadab kõiki konkursse. Tulemused tehti teatavaks ja otsekohe käivitus tõkestusprotsess. Avalikkuse advokaadid lõid hädakella: «rahvas» ei mõista pärjatud postmodernistlikku lahendust ega võta seda kunagi omaks. Arhitektuuri ja muude kunstide profid, kes olid mängust õigustatult või õigustamatult kõrvale jäänud, alustasid oma kampaaniat, kus kordusid sõnad, nagu ebaõnnestunud, mannetu, sobimatu.
Samal ajal leidis poliitilisel maastikul aset olulisi ümberpaigutusi. Pukki pääsenud minetasid huvi projekti vastu, mille olid algatanud nende oponendid.
Riigikogu üritas uuesti. Nurjumisest võeti õppust ja monument määrati tähistama konkreetset ajaloosündmust. Lootuses, et kui eesmärk on vähem nõudlik, osutub aastakümnete taguse võla lunastamine hõlpsamaks. Olgu lisatud, et Vabadussõja sammas ei tähenda mälestusmärkide rajamise lõppu Tallinnas.
Lähiaastatel vajame kommunismiohvrite memoriaali ja edaspidi tuleks kunstikeeles materialiseerida vahest ehk ka abstraktne Vabadus kas või rahvusvahelise ideevõistluse ja kutsutud osavõtjate abil.
Paratamatult tuleb suurtel asjadel oodata. Küllap saame nendegagi hakkama. Aga ikkagi vaid siis, kui väikerahva valgustatud eliit mõistab, et nii kaunis kui on unistada oma varjust ülehüppamisest, sellega ei tule keegi toime. Mare Mikof toob innustavaks eeskujuks Berliini holokausti memoriaali. Pikad vaidlused ja ümbertegemised (17 aastat) andsid «vaatamisväärsuse, mida sõidetakse spetsiaalselt kaema».
Berliini tasub kindlasti sõita. Ainult et Tallinnas on aru peetud ja kavandeid joonistatud ning ümber joonistatud juba kaks korda 17 aastat. Kopsakate auhindadega võistlusi on toimunud koguni viis. Kui mitu korda on Vabaduse väljakut küll mälestusmärgiga, küll ilma vatmanil esindusväljakuks kujundatud, me ei tea. Ükski variant pole sobinud.
Endastmõistetavalt hoidku Eesti tegijad ja nende töö hindajad silme ees Euroopa kunstimetropolide parimaid saavutusi. Aga samal ajal tuleb tõele näkku vaadata. Eestis ei ole kusagilt võtta seda ajupotentsiaali ega loomingulist palangut, mis suudaks sünnitada kõrgkunsti Berliini tippnäidete tasemel. Rääkimata meeletutest rahasummadest, mida maailma suurlinnad matavad oma memoriaalrajatistesse, et neid hiljem kaema sõidetaks.
Tõde tuleb tunnistada teisestki aspektist. Valdkondades, mis puudutavad «igaühte» ja «igaühe» maitse-eelistusi, on Eestis erakordselt raske, pahatihti suisa võimatu leida kompromislikku üksmeelt. Samas on selge, et Albikära Antsu käitumismall meid edasi ei aita. Selleks, et Tallinn saaks Vabadussõja alguse 90. aastapäevaks mälestusmärgi on otsustavust vaja.
Kõik on kuidagi väike ja väiklane. Üks seltskond kujutab ennast tõevardjaks. Ainult nemad mõistavad, mis on õige kunst. Ainult nemad teavad, mis lähenemised ja lahendused on XXI sajandi esimesel kümnendil lubatud, mis on ajast-arust, kõlbmatud, taunitavad.
Kohendatud võidutöö võidusammas Nikolai Triigi kujundatud Vabaduse Ristiga ei ole diletantlikult küündimatu ega anakronistlikult ebasünnis. Harjumäe jalamil ei riku see ei linnaruumi ega XVII sajandi bastioni jäänuseid.
Me mõistame, et mälestusmärk, mis tulnuks püstitada kaheksakümmend aastat varem või hiljemalt 1943. aastaks, ärritab oma ootamatu lahendusega ühte osa inimesi. Aga tõsi on seegi, et väga paljud eestlased näevad siin lihtsuse võlu ja mis peaasi selget, tajutavat ühendust meie ajaloo suursündmusega.
Niisiis. Head mehed-vennad, head naised-õed, aitab jamast. Jätke need tobedad vägikaikavedamised oma tõe ja oma õiguse nimel. Igal ajastul on kunstikaanonite suhtes eelistusi. Aga nendest ei tohi kunagi saada vemmal, millega kord majja lüüakse.