Metropoliit Arseni lõpetas oma elupäevad Tallinna kongides vaeveldes

Kalmar Ulm
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärimuse järgi olevat Arseni viimased aastad veetnud Ingeri bastioni müüris kulgevates maa-alustes käikudes.
Pärimuse järgi olevat Arseni viimased aastad veetnud Ingeri bastioni müüris kulgevates maa-alustes käikudes. Foto: Toomas Huik

Mullu 19. detsembril avati Tallinnas Vene tänavas asuva püha Nikolai kiriku sisehoovis mälestustahvel isikule, kelle värvikas ja keeruline, osalt Eestiga seotud elulugu on aegade unustusse vajunud.

Tegemist on Vene õigeusukiriku mõjuvõimsa hierarhi, Rostovi ja Jaroslavi metropoliit Arseni Maciejewicziga, keda hoiti 18. sajandil täieliku saladuskatte all Tallinna kindlustustes vangis ning kes neli aastat kestnud raske vangipõlve järel siin suri.

Arseni (ilmaliku nimega Aleksander) Maciejewicz sündis 1697 Lõuna-Poolas, endistel Poola-Ukraina aladel. Nagu perekonnanimigi viitab, oli ta rahvuselt poolakas: tema vanaisa oli poola aadlisoost – šlahtast, isa oli õigeusukiriku vaimulik.

Pärast alghariduse omandamist õppis ta filosoofiat ja teoloogiat Lvovi ja Kiievi akadeemiates. 1716. aastal kohtame teda munga ja ladina keele õpetajana, 1723. aastal juba preestrina. Tema rahutu rändurielu jätkus Tšernigovis, Moskvas, Siberis ja mujal Venemaa põhjaosas, kus ta sattus ägedatesse vaidlustesse seal kinnipeetavate raskolnikutega.

Põhja-Jäämere ekspeditsioonist osa võtnud Arseni arreteeriti teadmata põhjustel, saadeti vahi all Peterburi, kuid hiljem tunnistati süütuks.

Üks Vene esivaimulikest

Peterburis töötas Arseni mõnda aega Akadeemilise Gümnaasiumi usuõpetajana. 1742 sai temast peaaegu kahekümneks aastaks Rostovi ja Jaroslavi piiskop. Juba piiskopiameti algusaastatel sai ta Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinodi liikmeks, seega oli ta üks Venemaa esivaimulikest.

Näib aga, et Arseni isikuomaduste hulka ei kuulunud kübetki diplomaatiat, sest Püha Sinodi liikmena tekkisid tal sinodaalse süsteemiga teravad konfliktid, mis peatselt laienesid ka tema suhetele kõrgema riigivõimuga.

Väidetavalt olevat Arseni keeldunud vormikohase ametivande andmisest ja ilmutanud liigset karmust talle alluvate vaimulike suhtes, käitudes nendega toorelt ja jagades neile teinekord isegi ihunuhtlust. Sõna ja sulega pidas Arseni väsimatut võitlust teisitimõtlejate ja raskolnikute vastu.

Konflikt riigivõimuga

Samas hindas ta kõrgelt haridust, eriti teoloogilist haridust ning asutas Jaroslavi vaimuliku seminari. Tema kireks olevat olnud hobused ja nii hoolitseski Arseni aktiivselt hobusekasvatuse edendamise eest talle allunud kirikumaadel.

Kirglikus võitluses kirikumaade staatuse pärast ei kohkunud Arseni tagasi isegi riigivõimu ees, nii tekkisid tal kiriku huve kaitstes konfliktid Venemaa isevalitseja troonile tõusnud Katariina II-ga.

Pärast keisrinna määrust kirikuvarade ja -maade võõrandamise kohta riigile kirjutas Arseni terava protestikirja ning pani Rostovi katedraalis kirikuvande alla kõik kiriku ja selle varanduse vaenlased. Kuigi ta keisrinnat otseselt ei nimetanud, võttis viimane seda isikliku solvanguna ja andis Arseni kirikukohtusse.

1763 eemaldati Arseni Sinodi otsusega piiskopiametist, alandati lihtmunga seisusesse, vangistati ning saadeti viieks aastaks Karjalasse Nikolai kloostrisse. Kloostriski aga kaevati Arseni peale ja ta võeti vastutusele seal avaldatud mõtete eest, mida Katariina II tõlgendas taas isikliku solvangu ja trooniõiguse lubamatu arvustamisena.

Pärast Arhangelskis toimunud ülekuulamist otsustas Katariina Arseni karmilt karistada, sundides teda loobuma mungaseisusest ja isegi oma nimest. Keisrinna andis süüalusele uue nime Andrei Vralj ehk Andrei Valetaja ja saatis ta kaugesse Revalisse ehk Tallinnasse eluaegsele asumisele.

Elusalt maetud Tallinnasse

Pärast keisrinna otsust toodi talupojaks riietatud süüalune Andrei Vralj 1768. aastal täieliku saladuskatte ja range valve all tolle aja kohta erakordselt kiiresti Arhangelskist Tallinnasse. Hobustel kihutades läbiti 12 päeva jooksul peatusteta ligikaudu 2000 versta (2132 km).

Pärast vaevalist teekonda vang haigestus, kohalekutsutud arst aga pidi surmanuhtluse ähvardusel allkirjaga kinnitama, et ei tunne huvi ei süüaluse nime ega seisuse vastu ja ei kõnele iial kellelegi oma visiidist.

Tallinnas hoiti vangi suurima saladuskatte all imeväikses üksikkambris ehk kasematis (2x3 m). Keisrinna ukaasiga määrati vangile vahisõdurid, kes vene keelt ei osanud, kehtis karm keeld teda kõnetada või vangikongist välja lasta. Kinnipeetava täielikku isolatsiooni täiendas rääkimiskeeld, tal ei lubatud kasutada paberit ega kirjutusvahendit.

Vangi hirmutamiseks hoiti kasematis puust klappi, mida tollal kinnipeetavate suu sulgemiseks kasutati. Pärimuse järgi olevat kinnipeetava vangikambri uks isegi mingiks ajaks kinni müüritud. Näib aga, et Arseni leidis Tallinnas vangipõlves olles 75-aastasena oma sisemise rahu, sest Katariina II-le saadetud igakuised raportid olid alati sama sisuga: «Teile tuntud vang peab ennast ülal vaikselt.»

1772. aasta veebruaris Arseni haigestus ja palus enda juurde vaimulikku, kes talle viimast armulauda jagaks. Vaimulik, kes vangi külastas, pidi eelnevalt allkirjaga kinnitama, et ta kinnipeetavaga ei suhtle ja vaikib sellest talitusest surmani.

28. veebruaril 1772 Arseni suri, tema vangikongi seinalt leiti sissekraabitult järgmised sõnad: «Õnn mulle, et oled mind alandanud, Issand.» Endine ülemhingekarjane maeti ilma igasuguste auavalduseta Tallinna Vene tänava püha Nikolai kirikusse. Tema haud jäi 1822 uue kivikiriku püstitamisel peaaltari alla.

Sündmuste ülima salastatuse tõttu puudub üksmeel kinnipeetava vangiruumide (kasemattide) täpse asukoha suhtes. On nimetatud Paksu Margareetat ja Bremeni torni Vene tänaval, mida tõepoolest vangitornidena kasutati, kuid tõenäoliselt veetis kinnipeetav enamiku aastatest Harju värava seesmises nelinurkses tornis, mis lammutati 1875.

Pärimuse järgi olevat Arseni veetnud oma viimased aastad Ingeri ehk Harjumäe bastioni müüris kulgevates maa-alustes käikudes. Vastavatud käigutunnelitest vangikonge seni leitud ei ole, veel on aga läbi uurimata sadakond meetrit käigutunneli üleujutatud osa, mis viib välja endise Harju värava tornini.

Salapärane lõpp

Värvika elu ja traagilise saatusega Arseni Maciejewicziga on seotud hulk legende, tema kohta on ajaloos antud vastukäivaid hinnanguid.

Kord on temas nähtud jultunud mässajat riigivõimu vastu, teisalt aga kõrvutatud kuulsa Vene patriarh Nikoniga, nähes temast otsekohest ülemhingekarjast, kes ei kohkunud oma seisukohti kaitstes tagasi tollal ülimusliku riigivõimu ees ja pidi selle eest maksma oma eluga.

Vene Õigeusu Kirik kuulutas 2000. aastal Arseni Maciejewiczi pühakuks, kelle mälestuspäeva tähistatakse 13. märtsil.

Arsenist maalitud ikooni võib näha Vene tänava vastrenoveeritud püha Nikolai kiriku seinal asuval mälestustahvlil, millel on lakooniliselt ära toodud tema traagilise elu tähtsaimad sündmused.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles