Printsid üheks ööks

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MARINA PUSKAR

Öös juhtub inimesi. Minu kui naisega juhtub printse.

«Kas need musklid on päris sinu omad?»

«Jah, ega ma jõusaalis ei käi.»

«Kust sa need siis said?»

«Aitan vanaemasid. Ma olen maapoiss.»

Ah, kui armas! Mõnusalt musklis 19-aastane 193 sentimeetri pikkune saarlane tantsib nagu noor jumal! Ostab pärast ööklubi sulgemist maksiburgeri ja saadab mu siis koju. Sahistades jalgadega – veel praegugi, kuigi möödas on juba mitu kuud, ma justkui k u u l e n seda heli – kuldkollastes paplilehtedes. Kui ta haarab maast lehepeotäie ja viskab kelmikalt minu poole, tabab mind välguna tunne, et k u s ma ometi olen olnud? M i k s venis paus tantsuöödes üle kahe aasta pikaks?

Heakene küll, raseduse algul tundsin end tohutult kehvasti ning lõpupoole enam suure kõhuga kuskile ei kippunud. Imetava emana ankurdas mind kodu külge rinnapiima monopolisti staatus. Ent tütrekribu Krata sai viimast korda tissi 11-kuusena. M i k s taastus mu tantsuhuvi alles siis, kui laps pooleteiseaastane?

Ah, hea, et niigi läks. Ja veel parem, et olen omandanud oskuse «ei» öelda, tänu millele on ööd muinasjutulisemad kui kunagi varem. Nooremana pidasin viisakaks teha tants või kaks iga kutsujaga. Enam ma sellele aega ei raiska. Enda aega: inimestevaheline säde süttib kas kohe või mitte kunagi. Konn jääb konnaks. Ja mehe aega: mõne teise naise jaoks võib just tema prints olla.

Oh, need ühe öö printsid!

Säravvalge naeratusega kutt, jah, ka tema tantsib nagu noor jumal, aga – oi-oi-oi! – sinine diskovalgus säratab ta õlgadel helkima valged kõõmahelbed, õnneks valgus muutub ja me tantsime kuni ööklubi sulgemiseni ja siis kuni järgmise ööklubi sulgemiseni ja – ei, ma ei paku sulle kohvi, mine nüüd ilusti o m a koju.

Hambaklambritega rokkar, kellele kogemata käega munadesse virutan. Minutike hiljem tuleb mees tutvust sobitama.

Lahutatud ärimees, kes tunnistab, et talle meeldib kodus triikida aluspükste väel või päris paljalt, hea muusika põhja keeratud, ise kaasa tantsides.

Põrrrrgulikult seksika, senikuulmatult madala häälega mees, kes tantsib nagu arrrrmastuse jumal.

«Kust sa niisuguse hääle said?»

«Näe,» osutab mees kaelal looklevale punasele armile, nõnda pikale, et multifilmis ripuks sellise haavaga tegelase pea tagurpidi, «mul oli autoavarii. Pärast seda ei tohtinud ma pool aastat üldse rääkida. Ainult kirjutasin.»

Karm lugu. Aga kui sügav hääl! Ja milline tants... öö läbi, otse loomulikult!

Kontserdielamus ees, prints järel, tantsukoormust nagu kolmes-neljas aeroobikatunnis kokku – erinevate tantsumuinasjuttude süžee on üsna samasugune. Ükssama on ka lõpp: hommikul jõuab printsess koju, poeb voodisse oma mehe kaissu ja kui nad veel ärganud pole, siis näevad tänapäevani ilusaid unenägusid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles