Suur eestlane saadeti laupäeval viimsele teekonnale

Eesti Üliõpilaste Selts, mille auvilistlane Kross alates 1995. aastast oli, saatmas sarka Kaarli kirikust Harju tänavale, Kirjanike Maja ette. Foto: Toomas Volmer

Sajad inimesed saatsid laupäeval viimsele teekonnale armastatud sõnameistri Jaan Krossi.

Laupäeva ennelõunal puhub Tallinna Kaarli kiriku juures jäine tuul, mida ei suuda soojendada pilvitus taevas kiiskav talvepäike. Kirikuukse ette rivistunud fotograafid jäädvustavad leinatalitusele minejaid, näod ja käed külmast sinised. Kirikus oodatakse matusetalituse algust mõtlikult vaikides.

Jaan Krossi pereliikmed, riigi- ja valitsustegelased istuvad eespool, tagapool on lihtsad inimesed, kelle hulgast hakkab silma vormiriides naiskirjakandja. Ohtrasti on kultuuritegelasi – filmirežissöör Peeter Simm, lavastaja Jaanus Rohumaa, näitleja Ita Ever koos poja Roman Baskiniga jpt.

Lõime vedaja

EELK Tallinna Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piiri loetud palved ja õnnistamine kostavad selgelt ka tagumistes ridades istujateni. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja organist Piret Aidulo esitavad Arvo Pärdi, Johann Sebastian Bachi ja Georg Friedrich Händeli muusikat.

Mida enam keskpäeva poole, seda rohkem annavad ruumis tooni kirikuakendest sisse tungivad päikesekiired. Järelehüüdeks saab esimesena sõna Tõnis Arro Eesti Üliõpilaste Seltsist. Kui ta kõne lõpetab ja kõlab H.C. Schnoori «Leinalaul», tõusevad paljud veekalkvel silmil püsti.

Järelehüüdjaid on veel. Näitleja Ain Lutsepp loeb ette Paul-Eerik Rummo kirja Jaan Krossile. Sõna võtab ka president Toomas Hendrik Ilves. Ta ütleb, et neid mehi ja naisi, kes aitasid eestlastel okupatsiooniaja üle elada, oleks õigem nimetada mitte äratajaiks, tõrvikukandjaiks ega tulehoidjateks, vaid pigem «lõime vedajateks».

«See lõim, mida Sa vedasid, võimaldas eestlastel uuesti püsti tõusta. See lõim aitas meil pimeduses edasi minna,» ütleb president Krossi sarga juures.

Kõlab «Halleluuja» koor Händeli «Messiasest» ning Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed kannavad tammepuust kirstu kirikust välja. Paljud sarga järel kõndijad on pisarais.

Inimene, kellele võis loota

Matuserong on pikk. Löövad kirikukellad. Inimesed kõnnivad sõnatult või väga vaikselt juteldes. Möödujad – ehkki neid on puhkepäeval vähevõitu – peatuvad.

Peatus tehakse Kirjanike Maja, Jaan Krossi kodumaja ees, kus mängib vaikselt muusika. Mikrofoni ette astub Kirjanike Liidu esimees Karl Martin Sinijärv. Ta kõneleb kirjaniku ajamasinast, mis laseb vahedal pilgul rännata kultuuri kaugemates kihtides.

«Oleme tänulikud, et Jaan Kross ei pidanud paljuks väärt instrumenti meiega jagada,» räägib Sinijärv ja nimetab kirjandusmeistrit ka meie vaimlise vabaduse sambaks.

Kõnet kuulanud teenekas Eesti Raadio toimetaja Mari Tarand tunnistab, et tema mällu jääb Jaan Kross igaveseks. «Mõtlesin sellele just äsja, mil me kõik kirikus Köleri altaripildi all olime. Mäletan teda ka luuletaja ning hea ja targa inimesena, kellele võis loota ja kes andis kindlust.»

Suur osa inimestest eesotsas presidendipaariga suundub Harju tänaval asuva Eduard Vilde monumendi juurde, et süüdata Jaan Krossi mälestuseks küünal.

Teiste seas läidab küünla ka estoonlane Arne Mikk. «Minu ja Estonia teatri mälestustesse jääb Jaan Kross väga kauaks,» kinnitab ta. «Jaan oli kogu eestluse ja eesti kultuuri sümbol. Seda ei saa keegi unustada. Kuulsin, et just praegu on hakanud rahvas eriti hoogsalt tema teoseid ostma ning see näitab, et sõnad, mida ta neisse on kirjutanud, omavad üha suuremat kaalu ja kestavad põlvest põlve edasi.»

Peaminister Andrus Ansip ei hoia Jaan Krossist kõneldes samuti sõnu tagasi: «Jaan Kross jääb minu mällu suure eestlasena, suure algustähega suure kirjanikuna. Ta oskas kauge möödaniku kaudu olla eesti rahvale teenäitajaks tulevikku. Ja see oli suur oskus. Ta oli ülimalt erudeeritud ning rikastas oma kõrge eruditsiooniga eesti meelt. Jaan Krossi jäetud jälg jääb Eesti rahvaga igaveseks, ta oli ja on suur kirjanik.»

Jaan Krossi pereliikmed siirduvad lahkunu muldasängitamisele Rahumäe kalmistule, Vilde monumendi juurde jääb küünaldemeri.