Elamus

Asko Künnap Foto: Toomas Huik

Suur osa keskkoolist läks vahelduvalt liiga ilusa ilma või Ladina-Ameerika kirjanduse nahka – polnud aega keemia- või ühiskonnaõpetuse õpiku kaantki avada, sest Abel Posse «Daimon» juba põrnitses nurgast oma sünge conquistatore-pilguga ja Jorge Luis Borgese «Kunsttükid», «Hargnevate teede aed» ja «Aleph» olid alles kolmandat korda läbi loetud.

Borges juhtis muidugi omakorda Burtoni segameelse «Anatomy of Melancholy» juurde, mille magushapu haisuga nahkköited Ülikooli Raamatukogu labürintidest lõpuks ka leidusid. Nojah, Ülikooli Raamatukogu julgustavasse vaikusesse sai põgenetud tihtipeale, kui koolitundide lõputu ja veniv ebatõhusus närvidele käima hakkas. Pealegi oli raamatukogus korralik plaadikogu koos kuulamiskabiinidega ja kohvik, kus täiesti söödavat sööki pakuti ja sind inimesena koheldi.

Aga kõige tähtsamad raamatud tol perioodil olid ikkagi Gabriel García Márquezi «Kadunud aja meri» ja muidugi suur libapiibel ise – «Sada aastat üksindust». Eks neidki sai loetud, küll läbi, küll tükati, päris mitu korda. Hiljuti ilmus Eesti Raamatu üllitatuna Ruth Liase mahlases tõlkes Márquezi «Armastusest ja teistest deemonitest».

See on vana hea inimnahast täispurjedes Márquez, kel kõik maailma saladused ristseliti laua peal lahti. Márquez kogu oma lõputu leitsaku, kõdunevate korjuste, iha ja ekstaasiga, liiga hullude, samas liiga usutavate tegelastega. Ühtlasi on see raamat kauniks portreeks katoliiklusele – sellele kristliku õpetuse ja kõikvõimaliku kondikultuse pimedamatest pooltest kokkusegatud mördile, millest ükski mõistuse hääl ega vaimuvalguse kiir läbi ei suuda tungida. Lugege südamest!