Elitismikuvandist hoolimata võib ka klassikaline muusika pakkuda puhast rõõmu, kui mängitakse rikkumata hingega. Klassikaraadio peatoimetaja Tiia Teder toob näiteks praegu maailmas laineid lööva Venezuela noorteorkestri.
Muusika muudab riiki ja inimesi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Klassikalise muusika ringkondi Lääne-Euroopas ja Ameerikas raputab uus sensatsioon Venezuela Simon Bolivari nimeline noorte sümfooniaorkester. Miks mängivad need noorukid klassikalist muusikat nii kirglikult, nagu oleks nende elu kaalul? Kuidas on kerkinud 27-aastane Gustavo Dudamel särava tähena maailma tähtsaimate sümfooniaorkestrite ette ja juhtivate festivalide lavadele?
Orkester tegi nii 2006. kui ka 2007. aastal kontserdireisi Ameerikasse ja esines mullu suvel mitmel Euroopa festivalil, võites publiku südame ja pannes muusikapressi õhinal kirjeldama seninägematult kaasakiskuvat musitseerimist. Caracases on käinud imet vaatamas ja noortelt muusikutelt energiat ammutamas klassikalise maailma vägevad Placido Domingo, Claudio Abbado, Simon Rattle ja teised.
Lõuna-Ameerika naftariik Venezuela jõudis klassikalise muusika areenile tänu muusikalise kasvatuse programmile El Sistema. Kui mõnes riigis võetakse ette kogu maa internetiseerimine, siis Venezuelas hõlmati noori klassikalise muusikaga.
30 aastat tagasi alustatud plaan nägi ette klassikalise muusika õpetamist ja noorteorkestrite asutamist võimalikult paljudele lastele. Vaestest peredest pärit Venezuela lapsed murdsid müüdi, et ainult kõrgklass tohib mängida viiulit.
El Sistema (Venezuela rahvuslik noorte ja lasteorkestrite organisatsioon) rajas majandusteadlane ja poliitik Jose Antonio Abreu. Ta alustas 1975. aastal üheteistkümne lapsega garaais ansamblimängu harjutades. Õpilasi lisandus iga päev, sest laste sõbrad ja naabrid tahtsid ka pilli mängida ning vanemad tõid lapsi käekõrval tema juurde.
Abreu väidab, et muusika on relv vaesuse vastu. Kui laps harjutab pilli, kasvatab see tema eneseväärikust, iha saavutuste järele. Lapse edu omakorda mõjutab kogu perekonda.
«Vaesus toodab anonüümsust ja üksindust, aga muusika loob õnne ja lootust. Muusikaline saavutus aitab püstitada järgmisi eesmärke,» rääkis Abreu intervjuus Indira Lakshmananile Boston Globei veergudel. «Andekas laps saab mängida orkestris, aga orkester on meeskond. Orkestrimäng õpetab lastele, kuidas olla ühiskonna liige.»
Abreu viitab, et orkester on nagu meritokraatia mudel talentide hierarhia, kus andekamad ja targemad juhivad teisi.
El Sistema kasvatusprintsiip on lihtne, laps hakkab pilli õppima võimalikult noorelt. Rõhk on ühistegevusel, mängitakse ansamblites ja vanemad lapsed õpetavad nooremaid. Kõik saavad proovida dirigeerimist ja loominguga tegelemist.
Esialgu eraalgatuslik ettevõtmine El Sistema kuulub praegu Venezuela perekonna, spordi ja tervise ministeeriumi alla ja hõlmab umbes 300 000 lapse riigi finantseeritavaid muusikaõpinguid ning 200 noorteorkestri tööd.
Nüüdseks on süsteemist läbi käinud umbes miljon last, neist enamik pärit vaestest peredest. Süsteemi juurde kuuluvad kontserdisaalid ja muusikakoolid, mis ehitatud riigi raha eest.
Simon Bolivari nimeline noorteorkester on El Sistema orkestrite eliitkoosseis, rahvuskoondis. Legendaarse riigijuhi nime kandev orkester on rahvuslik uhkus nagu teistel Ladina-Ameerika maadel jalgpallimeeskond. Ja paralleel on isegi visuaalne kontserdi lõpus riietub orkester rahvusvärvides jakkidesse ning lavalt kostavad hüüatused «Venezuela, Venezuela!».
Klassikaline muusika annab seega elule sisu ja kasvatab ümber tänavalapsi. Rohkelt tsiteeritud kangelane Bolivari orkestrist on näiteks 23-aastane Lennar Acosta, kes oli mahakantud laps, koolist välja visatud ja mitu korda varguste ning narkomaania pärast kinni istunud.
El Sistema koolis anti talle mängimiseks klarnet. «Ma alguses mõtlesin, et nad teevad nalja. Kuidas võiks keegi minu kätte usaldada nii kallist pilli,» räägib Acosta, kes nüüd harjutab Mozarti klarnetikontserti.
Kuigi El Sistema esialgne idee oli mitte kutseliste muusikute kasvatamine, vaid sotsiaalprojekt hingede päästmiseks, on Venezuela süsteemi andekaimad muusikud jõudnud läänemaailma klassikaareeni ülakorrustele.
Kontrabassimängija Edicson Ruiz sai Simon Rattlei kutsel koha Berliini Filharmoonikute ridades noorima filharmoonikuna läbi aegade, 17-aastasena. Enne El Sistema kooli sattumist oli vaesest perest pärit Ruiz supermarketis abitööline.
El Sistema edukaim kasvandik on aga Gustavo Dudamel. Temast kirjutatakse lääne pressis kui imelapsest-dirigendist värvikalt ja vaimustusega.
Gustavo Dudamel sündis 1981. aastal Barquisimetos, õppis Lara muusikakoolis viiulit, dirigeeris ja komponeeris Jose Antonio Abreu juhendamisel juba lapsena. Simon Bolivari noorteorkestri peadirigendiks sai 18-aastane Dudamel 1999. aastal.
Kodumaise kogemuse ja teadmistepagasiga Dudamel on võitnud mitmeid tähtsaid konkursse. Tänavu dirigeerib noormees nii Berliini,Viini kui ka New Yorgi filharmoonikuid.
24-aastasena debüteeris Dudamel BBC Promsi festivalil, asendades Göteburgi sümfooniaorkestri ees Neeme Järvit. Nüüd on pärast Järvit selle orkestri peadirigent. Järgmisest aastast hakkab Dudamel juhtima üht Ameerika tipporkestrit Los Angelese Filharmoonikuid.
Publik käib Dudameli meelsasti vaatamas kui sensatsiooni kaugest Lõuna-Ameerikast pärit dirigenti, kellel pole kooli ja süstemaatilisi teadmisi. Alles kohapeal avastatakse tema muusikaline sisukus. Dudamel on energiline ja sarmikas, talle meeldivad draamad, kiired crescendod ja diminuendod.
Venezuela noorteorkestrist räägib dirigent kui oma perekonnast, muusikutest nagu vendadest ja õdedest. «Nad ei võta mind kui dirigenti,» väidab ta.
«Kui muusik läheb ansambli ette, peavad teised järgnema. Selline on meie õpetus. Klassikaline muusika on lihtne ja loomulik, selles on energia,» ütleb ta hoopis vastupidist kuulma harjunud ajakirjanikele.
Simon Bolivari nimelises orkestris on 1525-aastased muusikud. Neid kuulata ja vaadata on liigutav ning kaasakiskuv noored tõmmud tüdrukud, kes viiulit kiivalt lõua alla suruvad ja erutatult svingivad puhkpillirühma noormehed.
Orkester mängib klassikalist sümfoonilist repertuaari ja Ladina-Ameerika heliloojate teoseid. Lisapalaks, mis on enamasti Bernsteini «Mambo», riietub orkester rahvusvärvides jakkidesse. Muusikud tormavad lavale pille pea kohal lehvitades ja pillerkaaritavad mängides niivõrd, et mõni puritaan võib käsi kõrvadele surudes saalist põgeneda.
Bostoni Filharmoonikute dirigendi Benjamin Zanderi sõnul tuleks Caracase lasteorkestri kontserdile lähetada ameerika poliitikuid, et nad mõistaksid muusikaõpetuse tähtsust.
Ka briti pressis diskuteeritakse, kuidas on võimalik, et agulitest pärit noored muusikud salvestavad auväärsele Deutsche Grammophonile ja on samal tasemel läänemaailma klassika koorekihiga Viini ja Berliini konservatooriumite kasvandikega.
Elitistlik suhtumine takistab muusikal avaldada mõju inimeste elule.
Eelarvevähendused ja muutuv hariduspoliitika on pea kõikjal kahandanud või päris maha tõmmanud võimaluse, et õpilased saaksid üldhariduslikes koolides musitseerimiskogemusi.
Venezuela noorte muusikute edu saladust defineeris südamlikult Simon Rattle: «Olen alati arvanud, et muusika võiks pakkuda puhast rõõmu.»
Gustavo Dudamel
Sündis 26. jaanuaril 1981 Barquisimetos.
Hakkas dirigeerimist õppima 1995.
1999 sai temast Orquesta Sinfónica Simón Bolívari peadirigent.
Praeguseks on juhatanud või kohe juhatab paljusid maailma tipporkestreid.
On pärast Neeme Järvit Göteborgi orkestri peadirigent ja peatselt ka Los Angelese orkestri kunstiline juht.
Klassikaraadio mängib Venetsueela orkestri salvestusi Dudameliga kolmel reedel kell 10.05: 11., 18. ja 25 jaanuaril.