Tuiskliivase maaga Lepiku küla

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lepiku küla noored Tindi talu elumaja juures 1930. aastatel võrkpalli mängimas.
Lepiku küla noored Tindi talu elumaja juures 1930. aastatel võrkpalli mängimas. Foto: Erakogu

Sompa, Kloostrimetsa ja Pärnamäe tee vahelisel alal asub mõlemal pool Lepiku teed kuni Mähe aedlinnani Lepiku asum. Varasemal ajal oli siin Lepiku küla, kuid piirkond on palju muutunud. Näiteks 1950. aastatest pärit fotolt näeme Lepiku tee kohal sillutise asemel vaid vankrijälgi, praegu tuleb aga üle tee minemiseks sageli tükk aega autode möödumist oodata.

Suurte kuivendustööde tõttu on vähenenud omaaegne Sompa oja, mida nimetati ka Soone ojaks. Enam pole jälgegi suurtest liivalagendikest ning aiad torkavad silma lopsaka haljastuse poolest.

Põllumaid ei olnud

Lepiku küla on Pirita asustustuumikutest üks hilisemaid. Praegustel andmetel ulatub selle ajalugu 1874. aastasse, mil öeldi üles Väo linnamõisa suured obrokikrundid Varsaallika oja ja Pirita jõe kõrge kalda vahel. 1875–1876 planeeriti ja tükeldati see ala ning Kose metsa alla kerkisid mitmed uued villad.

Seniste andmete järgi asus tulevasse Lepiku külla 1876. aastal endine Lilupi rentnik, kes nimetas oma uue asupaiga Lilupiks (hilisem Lillepi). Teiste talude hooned toodi üle mõni aasta hiljem. Et maad leidus selles piirkonnas märksa rohkem, kui Lillepi-Varsaallika rentnikele tarvis oli, said seal omale kohad paljud Nehatu ja Väo linnamõisate maatamehed. Kohalike elanike pärimuse järgi tulid mitmed Lepiku küla algsed elanikud Iru külast.

Praeguse Lepiku küla ümbruses varasemal ajal põllumaid ei olnud. Uued renditalud jaotati nii, et 3–4 tiinu suurused maad ulatusid Randvere tee juures Äigrumäe veerule ning teine osa Kloostrimetsa madalasse lohku, kus suurvee ajal võis lootsikuga sõita. Põllumajandusega oli neis taludes üliraske toime tulla ja seetõttu kujunes sealsete rentnike peamiseks sissetulekuallikaks näiteks töövoorimehe amet.

Eriline maapind

Tsaariaegsetel plaanidel oli Lepiku küla maid nimetatud Iru-Lepiku külaks. Eesti Vabariigi algaastatel kandis uus asustuspiirkond lähedal asuva Äigrumäe järgi Äigrumäe küla nime. Sellist nimetust kasutati paralleelselt koos Lepiku nimevormiga veel 1920. aastate algulgi.

Lepiku küla vanematest hoonetest on säilinud üsna vähe materjali. 1930. aastate lõpust pärinevatest andmetest selgub, et sel ajal olid algsest hoonestusest säilinud Lillepi ja Pirgu (Pirgo) talu elumajad, viimatinimetatud elumajaga oli ühise katuse all ka laut.

1870. aastatest oli säilinud ka Kruusiaugu talu laut ning 1880. aastatest Liiva talu I elumaja ning laudahoone. 1930. aastate lõpul oli alles ka 1892. aastal valminud Nõmme talu I elumaja ning laudahoone. 1898. aastal valminud hoonetest oli tollal alles Klingi talu I elumaja ning laut.

1900. aastal lisandus Lepiku külla Pardi talu I elumaja, samuti Liiva ning Nõmme talu II elumaja. See loetelu pole kaugeltki täielik ning uute andmete valgusel kahtlemata suureneb.

Näiteks 1919. aasta augustis koostatud nimekirja järgi oli Lepiku külas 86 elanikku, rahvuselt eestlased. 1920. aasta juunis koostatud nimekirjast selgub, et Lepiku külas oli 17 majapidamist, kusjuures mitmed hiljem suuremad talud, nagu Lepiku, Linde, Varsaallika, Tindi, Andrekse ja Varreta, olid kirjas saunadena.

1930. aastatel ulatus küla praeguse teletorni juurest kuni Randvere teeni. Selle koosseisu kuulus ka Kloostrimetsa 90 talu, mida rahvasuus nimetati Presidendi taluks või Pätsi mõisaks. Ametlikult olid selle omanikud Leo ja Viktor Päts.

16,9 ha suurune Muuga nr 91, mida kohalikud elanikud tundsid Peetri talu nime all, oli erandlik mitmel põhjusel. Esiteks oli see üks väheseid talusid, mis jäi tükeldamata, kuid tavatu oli ka 3,16 ha suurune põllu- ja aiamaa, mis oli tüüpilisest Lepiku küla põllumaast neli-viis korda suurem.

Lepiku küla suurimaks iseärasuseks oli tollal selle maapind. Kloostrimetsa talu piirkonnas oli see põllunduseks igati ideaalne, savisegune muld kaugemal Nehatu kandis sobis jällegi aiamaa rajamiseks.

Mitmed Lepiku talud katsetasid aedade rajamisega, puude ja põõsaste istikuid saadi läheduses asunud presidendi koduaiast. Mõneski kohas oli tekkinud ilus aed, sest üksikutes paikades oli maapind sobivam.

1939. aasta 6. juuni Rahvalehes kiideti Esko talu aeda, mis meenutas justkui õitemerd. Paul Kruubergi andmeil oli sealne kruusasegune savikas maapind aiandusele soodne. Teised naabrid pidid aga palju vaeva nägema, et tuiskliivastel aladel midagi kasvatada.

Riigi- ja linnavõimud soovisid ehitada Pirita piirkonda rohkesti suvemaju. 1926. aasta jaanuaris Tallinna linnavalitsuses heaks kiidetud planeerimiskavade järgi pidi mererannalt kuni Karlshofi suvemõisani tulema aedlinn. Kuna Pirita ümbruse maad ei olnud eriti viljakad, siis alustati juba enne seda väga ulatuslikult maade tükeldamist teiselgi pool Pirita jõge, sealhulgas ka Lepiku külas.

1937. aastal vastuvõetud suvitus- ja ravitsuskohtade seadusega määrati suvitusrajoonide piirkonnad. Lepiku külast kuulusid sellesse piirkonda teisel pool tänapäevast Kloostrimetsa teed asunud Moissaare ja Lükati talu.

Asundusameti summadega ja järelevalvel ehitati nendesse piirkondadesse vanade elumajade ja kõrvalhoonete asemele uusi.

Viletsad ühendusteed

Asundusamet lammutas näiteks Moissaare vanad taluhooned ning nende asemele rajati uued. Krundiomanikul tekkis aga koos ehitustöödega 2800-kroonine võlg ning ta oli sunnitud võla tasumiseks eraldama oma krundist umbes 1 ha suuruse ehituskrundi nr 191.

Lepiku külal olid algselt väga viletsad ühendusteed nii Pirita kui ka Tallinnaga. Jalgsi või hobusega tuli läbida pikk tee läbi liivase ja pehme raba. Olukord paranes ootamatult, kui valmis korralik Kloostrimetsa asfalttee Pätsi taluni.

Tänapäeva Lepiku asumisse kuulub järjest tihenev, valdavas osas tagastatud kinnistute ning detailplaneeringutega kaetud elamuala ning osa Pärnamäe kalmistust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles