Uued whitestripesid ja arcadefire’d Hollandis

Helen Sildna
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Lauri Kulpsoo

Helen Sildna käis Hollandis Euroopa tulevikulootuste festivalil Eurosonic, kus esines ka meie ansambel Eliit koosseisus Vaiko Eplik, Jaan Pehk, Kristel Eplik, Madis Aesma ja Raul Saaremets.

Hoolimata sellest, et kolmepäevaselt show-case festivalilt Eurosonic/Noordeslag käis läbi 15 000 hollandi noort, oli peamine põhjus 252-l Euroopa uuel bändil seal end näidata kokku tulnud 2500-le muusikatööstuse professionaalile. Sarnaseid festivale on mitu: Popkomm Saksamaal või SXSW USAs näiteks. Paljudel riikidel on vastav üritus ka puhtalt oma muusika tutvustamiseks – nagu Music & Media Soomes.

Loogika on sarnane: bändidele antakse võimalus esineda publiku ees, mis koosneb kontserdi- ja festivalikorraldajatest, plaadifirmaesindajatest, mänedžeridest, agentidest, ajakirjanikest. Enne üritust hakkab osavõtjate meilikasti potsatama peenelt disainitud tekste stiilis «tule vaata me bändi – Uus White Stripes, Rootsi Arcade Fire või lihtsalt Next Big Thing». Igal tegelasel on konverentsile tulles oma agenda: päevased kohtumised ja õhtune «kes nägi rohkem bände» ralli. Soovitused ja word-of-mouth on kriitilise tähtsusega.

«Kus see Eesti bänd mängib?» küsib üks Rootsi ülbem agent. «Grand Theatre UP saalis? Vedas – kõik tahavad seal mängida.» Kuna Grand Theatre on peaväljakul, selle allkorrusel mängivad kõik põhibändid ja korruste vahel on festivali popim baar, siis ülemise teatrisaali populaarsus on pooleldi garanteeritud.

«Laulavad eesti keeles?» ehmusid mitmed. Appi tuli Vaiko perfektne inglise keel ja galantne show’-mehe kalambuur lugude vahel. Esimene ingliskeelne nali… keegi turtsatas naerda. Veel üks väle repliik… huilati juba julgustavalt kaasa ja poolehoid oli olemas. Uus lugu «Teismeline libahunt» – Vaiko kahe mikrofoni vahel kõikumas ning häälemoonutus-trikke tegemas oli tõsiselt hea.

Eurosonicul on kõigi eesmärk nii palju bände näha kui võimalik ja tervet 45-minutist etteastet jäädakse vaatama AINULT juhul, kui on midagi erakordset. Vaiko viskas publikusse viis plaati ja läinud nad olid. Stiilne žest, efektne punkt.

Mugison on Islandi ime, kes võib laval ühe hetkega oma hinge ribadeks rebida, üleloomulikult möirata, siis õrnalt laulda ning laulu lõpus maailma kõige naljakama loo rääkida (enda elust). Laval on tal kaasas vaid kitarr ja tol õhtul erandkorras ka bluusimehest vanaisa.

Päevane vestlus Islandi Muusikaekspordi juhi Anna-Hildur Hildibrandsdottiriga jättis mind imestlema, kui targalt võib üks tilluke riik (rahvast ca 300 000!) ennast ja oma kultuuri just muusika kaudu promoda. Pole põhjust arvata, et Eestis on lihtsalt vähem andekaid muusikuid. Vahe on suhtumises ja riiklikus toetuses. (Ei saa jätta meenutamata Eesti kultuuriministeeriumi kontserdipiletite käibemaksu otsust! See puudutab ka iga pisikest klubikontserti!)

1999. aastal pani Anna-Hildur aluse Iceland Airwavesi festivalile, mis praegu lennutab igal aastal Reykjavikki 2000 külalist üle maailma. Festivali peetakse Islandi positiivse imago eest sama vastutavaks kui Björki. Kompromissitu muusikaprogramm, mille eesmärk pole giga-headlinerid, vaid hea maitse ja kohalike artistide võimalus esineda.

Selle aasta Eurosonicu fookus oli Rootsil. Kõlama jäänud küsimusele, miks on rootsi muusika edukas, vastas tabavalt Skandinaavia edukamaid mänedžere Petri Lunden (The Cardigans jne): «Minu teooria on, et talent kui selline on konstantne, 100%-line väärtus, industry roll on talenti märgata, kasvatada ja uuele tasemele viia. Talent on loomulikult kõige alus, aga targa ja kogenud mänedžeri/struktuuri abil on artisti areng loodetavasti kiirem ja valutum, artist saab keskenduda oma andele.»

Muusikatööstus on otsimas uusi mudeleid. Suurplaadifirmade kollapsit on seoses interneti levikuga ennustatud aastaid. Artistid, nagu Radiohead ja Prince otsustasid plaadifirmalepingutest mitte sõltuda, sest nad said seda endale lubada. Internetis on artistil otsekontakt publikuga – rohkem vahendeid ja vabadust neile, kes oskavad seal targalt tegutseda.

Võimalik, et see kõik viibki lõpuks suurema muusikaäri reformimiseni ja hea oleks. Õigetel alustel rajanevat industry’t on vaja nii artistil kui publikul – aga back to basics nagu öeldakse – ausaid, visiooniga tegijaid ja avalikkuse toetust on vaja. Artistid on juba olemas.

Eurosonic/ Noorderslaag (Holland)

10.–12. jaanuar 2008 esines 252 artisti üle Euroopa.
Festival tegutseb aastast 1986, mil see oli Belgia ja Hollandi bändide võistlus

Tänavuse festivali juba rahvusvaheliselt nime teinud esinejaid:

Eliit (Eesti), The Kissaway Trail (Taani), Mugison (Island), Op:l Bastards (Soome), The Ting Tings, Pete And The Pirates, Reverend & The Makers, Lightspeed Champion,

Friendly Fires, Blood Red Shoes, The Heavy, The Futureheads, Calvin Harris (kõik Suurbritannia), Robyn, I’m From Barcelona (mõlemad Rootsi), Para One, Zombie Zombie (mõlemad Prantsusmaa), Hooverphonic (Belgia), Hanne Hukkelberg (Norra) jpt.

Arvamus

Erik Morna

Raadio 2 muusikajuht.

Eestis on piisavalt palju häid bände. Üks Eurosonicu paremaid, keda nägin, oligi Eliit. Puudus on meil hoopis korralikest helimeestest/produtsentidest – bändid lihtsalt ei pääse mõjule, kui neid kuulda pole. Ansamblitele tuleks kasuks, kui nad võimalikult palju esineksid, kirjutaksid ja lindistaksid ning loeksid võimalikult vähe Eesti muusikaajakirjandust ja netikommentaare. Kaasa aitaks riigi ehk ühiskonna toetus – eelkõige pean silmas mitte kindlale tulemusele orienteeritud kampaaniaid, vaid soodsate tingimuste loomist inimestele, kes soovivad muusikategemisele pühenduda.

Petri Lunden

The Cardigansi mänedžer

Bändidel on võimalus mängida siin kambale võtmeisikutele ühe korraga, nii mõnedki on kasutanud Eurosonicut rahvusvahelise hüppelauana Euroopa põhifestivalide ringi jõudmiseks.

Dan Panaitescu

Szigeti Festivali (Ungari) peakorraldaja

Hollandi valitsus ja organisatsioonid aitavad noore talendi arendamisele palju kaasa, mitte nagu Ungaris! Leidsin siit vähemalt kolm bändi, mida Szigetile tahame. Ma ei olnud sel aastal rahul Ungari bändiga, oli selline keskpärane turisti-paprika. Oleks korralik bänd saadetud, oleks kindlasti professionaalid ka vaatama tulnud – nagu ma isegi käin ja bookin ka midagi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles