Raha vaikimine ja autori hääl

Karlo Funk
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Postimees.ee

Midagi on tõesti mäda Taani riigis ja tema filmide rahastamises. Ent sel juhul on kõik valesti ka kogu Euroopas ja maailmakorralduses, kirjutab Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Karlo Funk.

Viimaste aastate jooksul on kujuteldav vestlus Eesti filmielu üle vaiksemaks jäänud. Eri
huvirühmade positsioonid on välja ehitatud ja mehitatud, tule- ja mõttevahetus paistab sujuvat
ladusalt meediat kaasamata. Eesti filmid on leidnud oma publiku. Vaatajad vaatavad, tegijad teevad ja ametnikud tegelevad bürokraatiaga. Elu nagu savannis.


Eesti filmielus on kümne aastaga saavutatud konsensus, kuidas, milliste üldiste põhimõtete
järgi ja kellele filmide tootmiseks riigi raha eraldatakse. Lihtsas lokaalses filmitootmise
mudelis toimivad need suhted üldiselt hästi: riigi raha, eraettevõtete management ja loominguline panus annavad tulemuseks filmi. Alates 2001. aastast käima lükatud produtsendikeskne tootmissüsteem on pärast loomulikke vaidlusi saavutanud
tasakaalupunkti.

Kui algul suhtuti produtsenti kui režissööri teenrisse, siis ajapikku tema roll muutus. Igasugune
riikliku raha eraldamine eeldab, et keegi peab kulutamise otstarbekuse eest ka vastutama.
Režissöör, kes seni oli olnud loomeprotsessi lõplik instants, pidi trooni jagama ja tundis
peagi, et on rahastajate ja produtsendi dialoogist kõrvale jäetud.

Selles mudelis peituvad teatud ohud. Produtsent, kes on eeldatavalt huvitatud võimalikult laiast vaatajaskonnast, väldib kunstiliselt ambitsioonikaid ja tülikaid projekte. Fond, kes jagab iga asja peale kiiresti piredaks muutuva maksumaksja raha, on huvitatud positiivsetest tulemustest ehk suurest vaatajaskonnast. Režissöör, olles püüdnud aastaid tulutult teostada südamelähedast projekti, tahab viimaks lihtsalt teha tööd, mida armastab, ehk ükskõik millist filmi.

Produtsendil on valida erinevate filmiideede ja režissööride vahel ning kompromissitu autor võib osutuda kõrvale jäetuks. Vaatajat selle rea lõpus huvitab ainult tulemus, mitte protsess
ega selle demokraatlikkus.

Tegelikkuses on olukord mõistagi keerulisem, nii produtsendid kui vaatajad armastavad kompromissituid režissööre ja leidub lavastajaid, kes tahavad teha võimalikult edukaid filme. Võib kindel olla, et vaidlused selle üle, kas riigi kultuurieelarvest peaks toetama ainult ambitsioonikaid autorifilme või publikule orienteeritud meelelahutust, jätkuvad ka tulevikus.Miks on selline vastandusnagu ühejalgse mehe kolmikhüpe, võib pikema essee kirjutada. Oluline on rõhutada, et fond saab toetada ainult seda, mida filmitegijad ise tehatahavad.

Režissöör Veiko Õunpuu kirjalik pöördumine Eesti Filmiajakirjanike Ühingu aastaauhindade üleandmisel ja kaudsemalt Andres Puustusmaa katse lavastada pooltõdesid esitades loojate ja ametnike vastasseisu, näitavad, et režissöörid on tagasi. Ja see on ainult tervitatav.

Filmitegijad ise on kahetsusväärselt harva sõna võtnud filmipoliitika teemadel või siis näinud probleeme kitsalt hierarhiliselt. (Kui kultuuriministeerium annab filmiraha Eesti Filmi Sihtasutusele, siis miks sihtasutus mulle raha ei anna?) Eeldusel, mida ilmselt jagab ka vaataja, et režissööridel on eriline vaade maailmale, on neil ka suurem vabadus ja õigus kritiseerida


nende tööd puudutavaid poliitikaid, juhul kui seda tehakse argumenteeritult.



Ent kes on see vaataja, kellele filme tuleks teha?



Olles ära vaadanud kriitilise hulga filme, kaotab filmikunsti müsteerium hetkeks osa oma võlust. Samas võib selle asemel avaneda vaataja müsteerium – kes ta on, mida ja miks vaatab ning eelistab, kuidas nähtut mõtestab.



Vaataja vaatlemise teaduse esimese aksioomina võib väita, et leidub kaht liiki vaatajaid – vasaksilmsed ja paremsilmsed. Vasaksilmsed tunnevad filmikunsti ajalugu, tunnustavad erinevate kultuuride ja filmikeelte võimalusi, mõistavad nii Hollywoodi kui Hiina tegelaskujusid. Neid huvitavad nüansid ja uuendused, mille nimel on võimelised lõpuni vaatama ka filme, mida iga teine peaks «igavaks». Nad on avatud laiale muljete diapasoonile suurtest tunnetest kuni kuiva analüütilisuseni, kõigele, mida film võib pakkuda.



Paremsilmsed tunnistavad ainult häid ja halbu filme. Eksistentsi suurte küsimuste ja võõraste


kultuuride temaatika muudab nad närviliseks («film on aeglane»), pigem eelistavad nad paari kindlat žanrit. Filmi oskab teha ainult Hollywood ja halval filmil pole mingit õigustust. Filmiga on paremsilmsel vaatajal tarbijalik suhe ning turg ehk temasugune vaataja peab ütlema, milliseid filme tuleks teha. Vasak- ja paremsilmseid vaatajaid ühendab ainult veendumus, et see, mida teine eelistab, on rämps.



Vaevalt leidub kummagi liigi puhtaid esindajaid, ent filmikunsti autorid ja kriitikud kalduvad enamasti olema vasaksilmsed ning kujuteldav «tavaline vaataja» pigem paremsilmne. Üks ohtlik nägemus, mis vasaksilmseid tabada võib, on kogu oma traditsiooni tundmise juures möödavaatamine sellest, mis film tänapäevases maailmas on: pharmakon – nii kaup kui kunst, nii mürk kui ravim.



Otsustajatel peaks vasak- ja paremsilmsete seas tegutsedes olema kolmas silm. Vaja on võimet ära tunda originaalne visioon või suurepärane kassahitt enne, kui see on teostunud. Eelkõige on aga vaja sellel hetkel, just sellise filmirahastamise juures nagu Eestis on, leida tasakaalupunkt parem- ja vasaksilmsete vahel.



Veiko Õunpuu diagnoos filmitootmise hetkeolukorrale on täpne, kuid kõik lüngad on juba aastaid päevselged. Eesti filmi plahvatusest rääkimist peab ta ebamoraalseks seni, kuni pole laborit, võttepaviljoni, kinosid, korralikke eelarveid.



Kui Andres Puustusmaa kavatses oma filmi tegelaste stiilis hiljuti sihtasutusele kinda heita,


siis loopis ta valimatult käpikutega. Ent vaikinud osavalt maha sihtasutuselt saadud toetused,


puudutas ta kaude filmitegemise tuleviku seisukohalt olulist teemat, tudengifilme. Niipea kui filmitootmine tervikuna on mõistlikult rahastatud, on mõtet välja töötada ka skeem tudengifilmide toetamiseks.



Koalitsioonilepingus on valitsusparteid nelja aasta jooksul lubanud kahekordistada filmitootmise eelarve. Esimesel valitsusaastal jõudis sellest sihtasutuse eelarvesse üks kaheksandik. Valitsus toetas otse ajalooteemalist suurprojekti «Detsembrikuumus».



Vaikse liikumise taustal ununeb fakt, et erinevalt teistest kultuurivaldkondadest pole


iseseisvusajal filmi tootmisbaasi tehtud ühtki riiklikku investeeringut. Erandina pea kogu


Euroopas ei kaasrahasta filme rahvusringhääling, sest valitsejad pole vajalikuks pidanud


seda kohustust neile seada.



Filmitootmise mudel on üles ehitatud eraettevõtetele, kes suudavad väiksemad investeeringud siiski ise teha. Filmide näitamise olukorda peaks märgatavalt parandama elementaarse


konkurentsi tekkimine ja Sakala keskuse avamine. Tõukefondide kavva on võetud


järeltootmiskeskuse projekt, mis tähendaks esimest sammu 21. sajandi suunas.



Kultuurivaldkondadest on film üks väheseid, mis võiks piisava rahastamise korral jõuda


Eestist välja ja Euroopas mõõdukalt märgatavaks saada. Selleks on filmide eelarved praegu


tõepoolest liiga väikesed, kuid kasv saaks paradoksaalselt tulla vaid väiksemate ja kummalisemate filmide arvel.



Lähiaastate filmipoliitika sünnib või jääb sünnitamata nende poolt, kes teevad kultuuripoliitikat. Sünd sõltub sellest, kas riikliku tasandi otsustajatele õnnestub selgitada,


millist arengupotentsiaali kätkeb filmikunst Eesti tutvustamisel rahvusvahelises ulatuses.


Tean vähemalt kaht seitsme miljoni euro suurusjärgus Euroopa filmiprojekti, mis filmivaldkonna soodustuste puudumise tõttu on läinud mujale. Majandusloogika kohaselt on


see kaotatud investeering, turismi seisukohalt tegemata jäetud kampaania.



Paradoksaalne on, et parempoolne koalitsioon on just kultuuri valdkonnas valmis andma


näljasele kala ja mitte õnge. Käibemaksu soodustuste kärpimist õigustatakse sellega, et saamatajäänud tulu kompenseeritakse otse. Hüpe filmi rahastamises ei peaks sugugi tulema ainult avaliku sektori kulul, vaid mõistes, et suurejooneliste projektide puhul võiksid kaasa lüüa nii Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus kui erainvestorid.



Erainvesteeringuid ja sponsorlust soodustava seadusandliku ruumi loomine ei nõua märkimisväärselt avalikku raha, kuid annab kultuurivaldkondadele rohkem kui juunikuised


aastalaadad rahandusministeeriumis.



Leides uusi võimalusi paremsilmsete vaatajate filmide tootmiseks, jääb rohkem ruumi vasaksilmsete vaatajate filmide loomiseks – mis peaks olema riigi kultuuritoetuste üks eesmärke.



Vaata ka PM 09.01.2008 ja postimees.ee 10.01.2008


Kommentaarid
Copy
Tagasi üles