In memoriam Herta Laipaik

Kirjanik Herta Laipaik. FOTO: Peeter Langovits

Eesti Kirjanike Liidu järelhüüe neljapäeval manalateele läinud kirjanik Herta Laipaigule.

Meie seast on lahkunud suurepärane inimene ja suurepärane kirjanik Herta Laipaik.

Herta Laipaik (Herta Leilia Kornev) sündis Lõuna-Eestis Hummuli vallas ning jäi ka mujal elades, olgu Eestimaa pealinnas või kaugel Siberis, hingeniite pidi seotuks oma lapsepõlve ilusa kodukandiga, nagu seda võib tajuda tema arvukatest romaanidest ja juttudest.

Ja vahest kummalinegi on see, et tema kujutlustes jäi elama põnevana Siberi võimas loodus sellest kindlasti mitte kergest kolmeaastasest eluperioodist.

Meisse kõigisse talletub läbielatu muusika ja see kõlab taustal, kui loome omaenda muusikat.

Tema esimeseks kutsumuseks oli meditsiin, mida ta sai õppida Tartu Ülikoolis vaid kolm aastat. Selles valikus oli kindlasti nii soov aidata ligimesi kui ka eelaimus, et elu jooksul tuleb tal endal võidelda mitmete haigustega. Ja küllap see võitlus oli edukas, sest eluaastaid jäi tal napilt puudu 87-st. Seda põlvkonda on Eestimaal meie tahtest sõltumatu saatus üsna kurjasti rappinud.

Nii tuli ka Herta Laipaigal üheainsa punasel okupatsiooniaastal kirjutatud luuletuse eest viibida Valgas sakslaste eeluurimisvanglas, kuid hoopis tõsisemad katsumused seisid ees.

Tema esimene abikaasa lahkus enamlaste eest Rootsi, kuid kirjanduspisikut endas kandev isamaalane seda saatust ei valinud.

Tema tulevane, teine abikaasa (siis nad veel ametlikult abielus ei olnud), dr. Nikolai Kornev küüditatiti 1949. aasta Siberisse ning Herta Laipaik läks dekabristi naisena talle aasta hiljem järele.

Varsti pärast Stalini surma pääsesid mõlemad Eestisse tagasi. Siin töötas Herta Laipaik ajakirjanikuna, meditsiiniõena ning raamatukoguhoidjana.

Esimene ilmunud suurem kirjandusteos on jutustus «Teenijatüdruk Kärt» (1944). Pikka aega pühendas ta end vahepeal aga perekonnale ja lastele. Sel ajal kirjutas ta vaid mõned noorsoojutud, neist tuntuimad on «Hõbetähega taigas» (1958) ja jutukogu «Üksik paat Jenisseil» (1966), samuti kirjutas ta kuuldemänge ja kirjanduskriitikat.

Loojate bioloogilised kellad töötavad mitmekesiselt. Kui väga paljud kirjanikud kirjutavad oma parimad teosed noorpõlves, siis Herta Laipaik avanes imeliselt just küpses eas, kui 1980-ndatel ja 1990-ndatel aastatel ilmusid tema kunstmuistendite kogud «Maarjakask» (1983) ja «Kurjasadu» (1987) ning ridamisi romaane: «Hallid luiged» (1986), «Hauakaevaja lood» (1990), «Vagajutt vaskraamatust» (1991), «Angara ääres. Anno 1950» (1992), «Pelg» (1993), «Koerakoonlane» (1993), «Pärlid surevad pikkamisi» (1993), «Ilutüdruku lilled» (1994), «Musta opaali rada» (1996), «Oma koja narr» (1998), «Ood litrilisele õhtukleidile» (1999).

Kusjuures need ei olnud mitte sahtlisse kogunenud lood, mida ei saanud nõukogude tingimustes avaldada, vaid ilmumise eel ka kirjutatud. Ilmselt oli Eesti vabanemise lootus ning tõepoolest vabanemine 60-70-aastasele kirjadaamile nii stimuleeriv.

Väga paljudes Herta Laipaiga lugudes on müstilist hoovust. Mitmesugused salaõpetused ja idamaised tarkused, mis on ka kodukihelkonna rahvapärimuste nägu, huvitasid teda tõepoolest, kuid nendel aastatel kirjandusse tunginud kurjuse noodid ja inetuste kujutamine jäid talle võõraks.

Tema romaanid ja jutud olid suunatud headusele, üksteisemõistmisele, inimese helgemate külgede avamisele. Inimesena oli ta vaim lõpuni virge ning ühiskonnas ebameeldivatena avaldunud nähtuste suhtes ülimalt tundlik.

Sageli võis ta oma kolleegidele helistada, muretsedes toimuva või ähvardava pärast, ning kuulas meelsasti ära rahustavaid arutlusi selle kohta, et maailm toimib ning kõik põlvkonnad tulevad ise oma probleemidega toime.

Herta Laipaik ei tükkinud kirjandusmaailma esimestesse ridadesse, see oli ta loomusele võõras, kuid ta moodustas koos paljude põlvkonnakaaslastega ja ka nooremate kolleegidega selle tugeva keskpaiga, millele üks rahvuskirjandus on üles ehitatud ning püsib. Tema huvitavad ning heas stiilis kirjutatud raamatud on meil olemas.

Aitäh talle nüüd tagantjärelegi, kui seda ei jõutud talle tema eluajal piisavalt selgesti öelda.

Tagasi üles
Back