Mõned tartlased oskavad meid muigama panna. Kui viitsivad. Kolme loomingut saab vaadata 25. jaanuarini Tartu lastekunstikooli galeriis Jakobi mäel.
Näitus toob muigekunsti sopasesse Tartusse
Näitusel on turvalise Tartu kunstitolmu peal üles kasvanud, nüüdseks 30. eluaastale lähedal olevate maalikunstnik Lauri Pajose ning graafikute Martin Vaheri ja Sander Rootsi töid.
Lauri Pajos on ehk rohkem tuntud. Ta jätkab oma teatud stiili grafiti, psühhe-deelia ja abstraktsionismi segipaiskamist.
Rohkem kui temast tasuks rääkida kahest graafikust, sest nemad pole eriti näitustel esinenud, seda põnevam.
Kohati sürreaalne
Martin Vaher tegeleb ürgset puulõiget imiteeriva linooliga ja osalt vana hea postmodernismiga. Ta püüab mõnes pildis ühitada keskaegse stilistika ja justkui moodsad teemad: mungad läpakatega tundi andmas, kuningad burgeribaari pidamas, daamed linnamüüri ladumas.
Kahjuks on see hästi välja peetud seeria lühike, nii et jätkamisruumi on.
Teine, pikem seeria, kujutab Vaheri unenägusid, pildilisi anekdoote, pähetulnud jaburdusi, aga ka irooniat riigi ja isegi teiste kunstnike aadressil. Need on rohkem karikatuurid, vaimukad ja sageli ka tabavad, kujutus räme.
Kohati kipub tema huumor minema sürreaalseks ja on ainult teatud siseringile teatud loogikat pidi arusaadav.
Pikad pealkirjad
Sander Rootsi kaks suuremamõõtmelist värvilist pilti on tunduvalt lapsikumad, rõõmsamad ja pretensioonitumad, aga psühhedeelsemad, millele viitavad ka pikad pealkirjad.
Näiteks «Joseonleilisjafrederikoundabnonstop», mis kujutab kahte meest kontoris, taustal üks alasti naine.
Teisel pildil on lihtsalt kolm rida kolme silmaga naisenägusid veelgi sogasema pealkirjaga.
Tegelikult Tartu vajab sellist õnnelikku poppi, väga vajab.