Nädala plaat: vikerkaar – lepituse märk

Thom Yorke Foto: AFP / Scanpix

Radiohead

In Rainbows (XL)

Plaat, mis käivitas suurplaadifirmade lõpu alguse meedias. Intervjuudest võib lugeda, et pinge oli bändi jaoks suur, selle plaadi õnnestumine oli neile ellujäämise küsimus. 2005 veebruaris postitas Thom Yorke Radioheadi blogi: «Me läheme laiali. Kõik on pask. Oleme omadega läbi.» Järgnes Yorke’i sooloplaat «Eraser». «OK Computeriga» võinuks Radioheadist saada staadionibänd nagu U2. «Oleksin endale kuuli pähe lasknud,» ütleb Yorke. Thom kannatab mentaalse müra all, aga räägib, et suudab viimasel ajal oma mõttetulva vaigistada.

Tema tekstid on maailmast irdunud ängistatud katked, olemise mõttetuse halastamatu taju, abitud karjed lõpmatusse. «You’ve got head full of feathers, you got metled to butter,» lõpeb «Faust Arp» plaadilt. «House Of Cards» algab isiklikumalt: «I don’t wanna be your friend, I just wanna be your lover. No matter where it ends, no matter where it starts». Aga jääb siis korrutama «Denial». Inimkontakti igavene lootusetus… «Bodysnatchers» on lugu, mis mind ei huvita – just see staadioniroki potentsiaali ilming Radioheadis – tee, mis tagaks masside poolehoiu, kaotaks nad minu jaoks (U2 tee!).

«Reckoner» on aga fantastiline – avarus, ruumilisus ja hingamine teevad selle loo suureks ja eepiliseks läbi fraseerimise, mida kohtab klassikalises muusikas. Tamburiinid, kitarrisõrmitsus, õrn falsett, siis klahvpillid, bass ja sügavus. Murdepunkt. Paus. Ja kõik algab uuesti. Hetk, kui vokaalist sünnivad keelpillid, on talumatult ilus. Saatekitarr jääb soleerima ja vokaal kolib alumisse registrisse, kus häälejuppidest saavad poognatõmbed. Tšello lõpetab. Meenub Massive Attacki «Unfinished Sympathy», aga Reckoner on peenekoelisem. Thom Yourke’il on imepärane oskus vokaali instrumendina kasutada. «Eraser» oli ka kindlasti heaks kooliks.

Tegemist on kindlasti kõige harmoonilisema Radioheadi plaadiga, saabunud on uus rahu, tasakaal ja lootus. Vikerkaar – lepituse märk, ei saa olla juhuslik sümbol. Samas peegeldab vikerkaar värve igast spektrist ja valgus murdub vikerkaareks läbi vihma. Siin on ilusad meloodiad ja laulustruktuurid, siin on wall-of-sound kitarre-trumme («All I Need» lõpp), nutikaid elektroonilisi rütme «15 Step», on haprust ja kaitsetust «Nude», suurt ja ilusat eepikat «Weird Fishes / Arpeggi» ja «Reckoner» ja seda õndsat tunnet, kui vahel asjad õigesti paika loksuvad ehk «Jigsaw Falling Into Place».

Minu lemmikuks jääb aga ikka «Kid A».

Hinne: ****