See ei ole normaalne, ma tean.
Mu vend on levist väljas, kas ta on surnud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ei ole põrmugi normaalne mõelda «Kas ta on surnud?» ainult sellepärast, et kui ma proovin vennale helistada, siis on tema mobiiltelefon välja lülitatud.
Täiskasvanud mees, ometigi.
Aga viimati, kui see täiskasvanud mees oli levist väljas, lebas ta kiirabihaigla intensiivravi osakonnas. Meelemärkuseta. Purjuspäi läbipekstuna.
Koos ema ja isaga teda vaatama minnes tajusin ühel hetkel teravalt, et see kõik on juba korra olnud.
Ongi.
Sama nõutult seisime kolmekesi kiirabihaigla vestibüülis pisut üle aasta tagasi. Siis, kui mu vend jäi purjuspäi rongi alla.
Õnne on vennal palju olnud: ta on elus ja hullemate vigastusteta.
Aga ta ei ole õnnelik.
Ma ei suuda ettegi kujutada, mida mu ema tunneb, kui vend purjus peaga kaebleb, et elul ei ole mõtet ja ta ei taha elada.
Mis tunne oleks mul endal kuulda, et minu laps ei taha elada?
«Miks sa eelmisel õhtul ema sellise jutuga kiusasid?» küsisin kord vennalt, jälgides poole silmaga pisitütar Krata ukerdamist laste mänguväljakul.
«Aga ma räägin seda kõigile, kui ma purjus olen,» vastas ta, õlgu kehitades.
«Ehk oleks abi, kui sa räägid emale kaine peaga, mida sa tegelikult mõtled?»
«Aga ma mõtlen kaine peaga samamoodi.»
Mul said sõnad otsa. Ei saa ju ometi keelata inimesel rääkida emale sellest, mida ta mõtleb.
«Aga miks sa nii mõtled? Kas on mingi põhjus?» uurin, olles end pisut kogunud.
«Objektiivset põhjust ei ole. Ma tean, et kõik on nagu hästi. Mul on sõbrad ja inimesed, kes mind armastavad, ja kodu ja töö. Aga ikkagi ei ole elul mõtet. Psühholoog on ka mulle elu mõtet otsinud, aga tema pole samuti leidnud.»
Jah, vend käib regulaarselt psühholoogi juures.
Ja võtab antidepressante
Nii et kõik on justkui tehtud.
«Tahaksin aidata, aga ma ei oska,» ütlesin vennale mänguväljakul.
«Ma ise ka ei oska ennast aidata,» vastas ta leebelt naeratades.
***
Paar tundi hiljem proovin uuesti vennale helistada. Ta võtab kõne vastu ja selgitab, et mobiiltelefoni aku oli tühjaks saanud. Lepime kokku, et ta tuleb homme külla. Eks siis ütlen silmast silma üle ka selle, et ta ei tohi lasta akul tühjaks saada, e i t o h i olla levist väljas.
Ei tohi!