Tiit Kärner: kodakondsus – miks on ajaloos seda vaja olnud

Tiit Kärner Foto: Postimees.ee

Euroopalikke norme silmas pidades on Eestis kaugelt liiga palju HIV-positiivseid. Seetõttu on vaja, et riik võtaks kiiresti midagi ette nende arvu vähendamiseks. Kuidas seda teha? Lihtsalt: nad tuleb tervete nimekirja üle kanda.

Kes ütleb, et see jutt on ennekuulmatult jabur, sellel on vaid poolenisti õigus: jutt on tõepoolest jabur, kuid sellest hoolimata kuuleme säärast juttu pea iga päev. Täpselt seda kuuleme, kui jutt läheb kodakondsuspoliitikale: Eestis on mittekodanikke «liiga palju», nende arvu tuleb kiiresti vähendada, kui me seda ei tee, siis me arenenud Euroopa riikide hulka ei kuulu.

Rääkijaiks on läbisegi Euroopa raportöörid, ÜRO asjamehed, meie oma sotsiaalteadlased. Kõiki neid ühendab veendumus, et kodakondsusel ei ole mingit mõtet ega sisu. Ta on lihtsalt linnuke nime juures, linnuke puudub – ei ole kodanik, paned linnukese – on. Radikaalset lahendust – kõigile linnukese panemist (nn kodakondsuse nullvariant) – segab asjaolu, et teised riigid ise selle õpetuse järgi millegipärast ei käi.

Miks siis? Ja kui selline asi nagu kodakondsus nii pikka aega olemas on olnud, ehk on see siis millekski vajalik ning seda ära kaotada (aga seda selle eranditeta kõigile jagamine sisuliselt tähendabki) veel ei tasu?

Kui vana on kodakondsuse institutsioon, pole täpselt teada. Seadustatud kujul oli see kindlasti olemas Soloni-aegses Ateenas, kuid de facto võib selle algaja ilmselt viia tagasi päeva, mil esimese linna ümber püstitati esimene müür, mis jagas inimesed kahte leeri – need, kes olid sees, ja need, kes jäid väljapoole.

Esimene seni teadaolev linnamüür piiras Jeeriku (Jericho) linna ning pärineb ajast umbes 7000 aastat e.m.a. Loomulikult tekitas see väljapoole jäänute seas pahameelt ning nii sündiski piiblist tuntud lugu, kuidas kisa, pasunapuhumise ja trampimisega need müürid maha kisti. Edasist kirjeldab piibel nii: «Ja nad hävitasid mõõgateraga sootumaks kõik, kes linnas olid, niihästi mehed kui naised, niihästi noored kui vanad, samuti härjad, lambad ja eeslid» (Joosua 6, 21).

Eelkirjeldatud tüüpi ülevõtmise kõrval on võimalik ka sama asja pehmem vorm. Linnad ja riigid ei saa olla suletud, kui aga seal loodu kõigile soovijaile välja jagada, jäävad jagajaile näpud. Vajadusest kaitsta oma kätega loodud rikkust ja kultuuri, samuti iseotsustamisõigust võõraste «mativõtjate» eest, sündiski see, mida me nüüd kodakondsuspoliitikaks nimetame.

Keda kodanikuks («integreerunuks») lugeda – selles oli ja on põhiprobleem. Meie sotsiaalteadlased on pärast aastatepikkust keeleõpet ja rahakulutamist jõudnud äratundmisele, et keeleoskus integreerumist ei taga. Pilku ajalukku heites oleks samale järeldusele võinud jõuda kaugelt varem ja odavamalt.

Imperaator Augustuse aegne Rooma riik oli oma võimsuse tipul. Aastal 9 m.a.j saatis Rooma keiser Augustus kolm leegioni Varuse juhtimisel üle Reini jõe, liitmaks Rooma riigiga sealsed germaanlastega asustatud alad. Varuse nõuandjaks ja teejuhiks oli sealsetelt aladelt lapsena Rooma toodud Arminius.

Arminius oli saanud rooma kasvatuse ning oli sedavõrd «integreeritud», et kuulus ratsanike seisusesse (keskaegse rüütli või aadliku analoog Rooma riigis, à la «Juudamaa viies prokuraator, ratsanik Pontius Pilatus»).

Saadud usaldust ning Roomas õpitud tarkusi kasutades juhtis Arminius, kelle ladina keele oskuses oleks naljakas kahelda, Rooma väed lõksu. Teotoburgi lahingus hävitati Rooma leegionid pea viimse meheni. Räägitakse, et sellest kuulda saades tagus Augustus meeleheites pead vastu seina. Näib, et see ei ole parim viis õppimiseks. Igatahes kordab sama viga paarsada aastat hiljem imperaator Teodosius, ja veel saatuslikumate tagajärgedega.

«Ajaloos on mõnikord allakäivad tsivilisatsioonid või riigid enne oma lõppu määratlenud nende põhiväärtuste eest sõdimist ja suremist kui teenust, mida keegi teine peaks neile osutama» (Leo Kunnas, EPL 01.11.2007). Võib-olla oleks täpsem öelda, et pärast sellise mõtteviisi omaksvõttu on lõpp kiire tulema.

Nii juhtuski, et Teodosiuse valitsusajal hakkas Rooma riik pea mingite piiranguteta kodakondsust jagama, kaubeldes vastutasuks nende endiste barbarite väesalkade kaitset riigi välisvaenlaste vastu. Vältimatult järgnes sellele nende üksuste kaasamine riigi sisetülide lahendamisse.

Aastal 382 annab Teodosius gootidele ulatusliku autonoomia Rooma riigi piires. Visigootide kuningas Alarich tõestabki oma lojaalsust, võideldes oma vägede eesotsas koos Teodosiusega Lääne-Rooma trooni usurpeerinud Eugeniuse vastu, kellele Teodosiusega võideldes omakorda tõestavad oma lojaalsust frangid.

Välisjõudude sisetülidesse kaasamine annab oma seaduspärase tulemuse: mõned aastad pärast Teodosiuse surma laastab Alarich Kreekat, seejärel Itaaliat, aastal 410 aga vallutab ja rüüstab Rooma. Seega oli uhkuse ja alistamatuse oreool pea 800 aastat puutumatuna seisnud linna ümbert haihtunud. Aastal 476 kukutab Rooma barbarist väepealik Odoaker valitseva keisri ning asub ise troonile. (Keda huvitab sündmuste detailsem kujutus ja ajastu hõng, leiab selle itaalia ajaloolase Massimo Manfredi hiljuti eesti keeles ilmunud romaanist «Viimane leegion»).

Seejuures on oluline märkida, et nii Odoaker kui ka ta hiljem oma käega tapnud ja omakorda troonile astunud ostrogootide valitseja Theodoric tundsid aukartust rooma kultuuri ees ning olid veendunud, et nad on selle esindajad. Kahtlemata oli neil õige «ühine riigiidentiteet» – meie ühiskonnateadlaste integratsiooni ülim eesmärk.

Need mõned näited ajaloost peaksid osutama, et kodaniku ja mittekodaniku, meie ja nende eristamisel on reaalne põhjus ja selle ignoreerimine võib kalliks maksma minna. Neid näiteid võiks samahästi tuua ka Eesti tänapäevast. Meil on kodanikke – õigem oleks öelda «kodakondsusega isikuid» –, kes on kodanikud vormilt, «linnukese» järgi, kuid mitte sisult.

Üks neist, endine Tallinna volikogu liige, üles kasvanud Eesti väikelinnas ja räägib perfektset eesti keelt, on juba kohtu ees, süüdistatuna aprillirahutuste organiseerimises.

Teine, riigikogu saadik, kes, protesteerides Vene poole väidetava kavatsuse vastu tunnistada Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu poolt, on andnud oma parima, takistamaks Eesti-Vene (ja seega ka eestlaste-venelaste) vaheliste pingete lahenemist, oli ajakirjanduse andmeil esimene avaliku elu tegelane, kes kutsus üles Tallinnas vägivallatsemisele ehk «Pariisi tegema». Tema ei astu kohtu ette, vastupidi, tema on oluline tegija nn kodurahu foorumil, mille eesmärgiks olevat aprillirahutuste tagajärgede silumine.

Peaks olema selge, et ei keeleoskus ega müütiline riigiidentiteet iseeneses ei otsusta seda, kas inimene on selle riigi kodanik või mitte. Otsustab identiteedi sisu. Millised on need väärtused, mida ta kalliks peab, ehk teiste sõnadega – millisesse kultuuri ta kuulub.

Kultuurid, nagu teada, ei ole iseenesest ei halvad ega head, kuid nad on erinevad, selles on asi. Kultuur ei ole asi, mida nagu korrutustabelit pähe õpitakse. Kultuur on nagu emakeel, millesse elatakse sisse; ta omandatakse noorena lennult ning hiljem väga vaevaliselt. Kes kümnendaks eluaastaks pole inimkõnet omandanud, ei omanda seda kunagi.

Kuid kultuuril on keelega võrreldes oluline eripära: ta märgid on emotsionaalselt märgistatud. Seetõttu ongi väärtused kultuuri tuum. Väärtused aga suunavad inimeste käitumist, liberalistlik ettekujutus ratsionaalsest inimesest on utoopia.

Normaalsete, kuid eri kultuuridesse kuuluvate inimeste vahelises sotsiaalses suhtluses tekivad seepärast vältimatult tugeva emotsionaalse varjundiga konfliktid, avalikud või varjatud. Kodakondsuse mõte ongi selliste konfliktide vältimine, hõlbustamaks riigi toimimist. See saavutatakse uute tulijate poliitilise otsustamisõiguse sellise piiramisega, et põlisasukad ei tunneks end ohustatuna, ehk kodanikuõigused antakse neile alles siis, kui ollakse veendunud, et ta ei kasuta saadud õigusi põliselanike vastu.

Kõik see on ammu teada ning sellele vastavalt kodakondsuse andmine maailma riikides ka toimub. Seda õigustatum on küsida, miks peaks siin, Eestis, asi toimuma teisiti. Üks põhjendus ongi see, et «kodakondsusetuid on liiga palju». Muidugi on neid liiga palju, nii nagu HIV-positiivseidki.

Ja kindlasti on neid mõlemaid äsja okupatsiooni ja kolonisatsiooni üle elanud riigis aastasadu stabiilsete ja vabadena püsinud riikidega võrreldes palju. Elanike sissetulek seevastu on esimestes riikides teistega võrreldes seevastu «liiga väike», kas keegi arvab, et see «puudus»on kohemaid käsu korras likvideeritav?

Nagu inimene, nii on ka ühiskond osa loodusest, ning nagu eluta looduseski, on ka siin omad seadused, mis ütlevad, mis on võimalik ja mis mitte, ning isegi see, mis on põhimõtteliselt võimalik, vajab toimumiseks aega. Inimesed ei muuda oma väärtushoiakuid käsu peale, ja seda mitte seepärast, et nad on pahatahtlikud või jonnakad, vaid seepärast, et nad ei saa, see omadus on meile evolutsiooni poolt kaasa antud.

Ilma väärtushoiakute suhtelise püsivuseta kaotaksid kultuurid kiiresti oma eripära ning kultuuripõhine ühiskondlik evolutsioon osutuks võimatuks. Niisamuti oleks see võimatu, kui väärtused üleüldse ei muutuks, põlvkondade vaheldumine seda aga võimaldab. Mittekodanike arvu vähendamine on seega küll võimalik, kuid ei saa toimuda plaani järgi ja käsu korras.

Teine levinud väide on, et kodakondsuse andmine iseenesest integreerib muulased Eesti ühiskonda ehk toimub «integratsioon osalemise läbi». Siit järeldatakse, et kodakondsuse mitteandmine tähendab vastuseisu integratsioonile, muulaste tõrjumist. Ja veel samm edasi: selles väljenduvat muulaste vihkamine, soov kätte maksta.

Tülid ja vihkamine ei tule aga mingist müütilisest «muulasvihast». Konfliktid tulevad siis, kui saabujad nõuavad, et põlisasukad peaksid hakkama kohandama oma väärtusi ja tavasid nende omadele. Kodakondsuse institutsioon ongi tekkinud sellise võimaluse ja kiusatuse ärahoidmiseks.

Üldiselt immigrandid sellega arvestavad ning sel pinnal konflikte ei teki. Eesti olukord on aga eriline just seetõttu, et ajaloost tingituna olid siin pikka aega põliselaniku ja sisserändaja rollid ära vahetatud, elukorraldust seati sisserändajate järgi (seda nimetati internatsionalismiks) ning sellest tavast ei taheta loobuda. Sellises olukorras viib valikuta kodakondsuse andmine kodanike ja sisserändajate vahelise konflikti rahvuslikule pinnale, sest siis eri poolte eristamiseks muu alus puudub.

Mittekodanik olem

ine ei tähenda seda, et ühiskondlikus elus osalemise võimalus puudub, piiratud on ainult poliitilises elus osalemise võimalusi, mis ei takista kuidagi kultuurilisel pinnal toimuvat integreerumist. Tegelikult peakski kultuuriline osalemine ja integratsioon olema kodakondsuse saamise eeltingimuseks.

Šveitsi tava, mille kohaselt kodanikuks saamise üle otsustavad kaaselanikud, on seetõttu sisuliselt parim valikumehhanism. Mis puutub aga sellesse, nagu integreeriks just kodanikuõiguste saamine, siis nii väitjad ei ole mõelnud selle üle, mida nad ütlevad.

Kes meist oleks, vastutasuks selle eest, mida me oma ebaõiglaselt äravõetud pärisosaks peame, valmis lahti ütlema oma väärtustest? Mitte keegi! Jagades selliselt mõtlevaile inimestele kodanikuõigusi, me vaid kasvatame vastastikust vaenu ja vihkamist.

Eestlaste ajaloopildi omaksvõtt vähemalt riigi okupeerimise ja annekteerimise tunnistamise ulatuses on sine qua non, ilma milleta jutt «ühtsest riigiidentiteedist» on mõttetu.

Eestis aga, nagu teada, ei tehta midagi lihtsalt seepärast, et see on arukas või isegi vältimatu. Niisiis räägitakse meil murega, kui mitu inimest on veel Eesti kodakondsuseta, ning mida teha selleks, et nad soostuksid seda omandama.

Tulemuseks on, et propaganda sihtrühm tunneb end nagu idamaa turule sattunu, kus talle valju kisaga halvaksläinud kraami katsutakse kaela määrida (vaata Sergei Stepanov, EPL 3.10.2007), eestlased vaatavad aga hämminguga, kuidas nende põlist unistust labastatakse ja alla kistakse. Loomulikult – iga asja, mille pakkumine ületab nõudluse, väärtus käib alla.

Missugune oleks lahendus? Me peaksime õpetust võtma kogenud Soome poliitvaatlejalt Erkki Toivanenilt (PM, 23.11.2007), kelle sõnad olid öeldud küll Euroopa Liidu laienemise kohta, kuid mille mõte on palju üldisem: «See lahendus on realism. Võtta omaks see, et oleme saavutanud nii palju, ja laseme nüüd asjadel olla rahus.»

Need sisserännanud, kes on olnud suutelised kaasa minema eesti rahva püsimiseks loodud Eesti riigi põhiväärtustega, on kodakondsuse saanud, neile, kes seda tulevikus soovivad saada, on selleks tingimused loodud ja võimalused antud.

Neil, kes seda ei kavatse, pole kodakondsusega asja, sest nende riigiidentiteet on erinev, neile kodakondsuse andmine oleks (enese)pett, mille tagajärjeks on riigi destabiliseerimine ja rahvussuhete teravnemine. Aga kui nende valik on säilitada oma senine identiteet kitsamas pere- või seltskondlikus ringis, siis pole mingit põhjust, miks me ei võiks nendega isiklikul pinnal sõbralikult n-ö koos eksisteerida.

Nii nagu Euroopa Liidul tuleb loobuda liidu laienemise politiseerimisest, tuleb meil loobuda kodakondsuse andmise ideologiseerimisest, kodakondsus on ühisnägemus, ühised huvid ja kodurahu, seega puhtpraktiline asi. Ja kõike maailmas ei ole võimalik muuta oma soovi kohaselt ja kohe, on asju, mida saab muuta vaid aeg.

Rahvastikuminister räägib palju sellest, et eesti- ja muukeelsed ei peaks vastanduma, vaid püüdma leida seda, mis on neil ühist. Meil on üks ühine soov, siin see on: «Jätke meid rahule!»