Avangardist Leonard Lapin

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: MARINA PUSKAR

Eesti avangardkunsti elav legend Leonard Lapin, kes on kirjutanud oma nime meie kultuurilukku kui arhitekt, maalikunstnik, graafik, õppejõud, esseist ja esimene punkluuletaja Albert Trapeež, tähistas 29. detsembril 2007 oma 60. sünnipäeva.

FOTO: Postimees.ee

FOTO: Postimees.ee

FOTO: Erakogu

Heatahtliku olemisega, ent ühiskonnakriitiline kunstiprofessor ja arhitekt valis meie jutuajamise paigaks Kumu, ühe oma lemmikhoone Tallinnas.

Läinud aasta lõpul juubeldasite mitme näitusega. Hausis näitasite varasemaid tušijoonistusi, Soolalaos esitlesite oma kujunemist ja olemist arhitektuuris, Kumus tulite rahva ette pildisarjaga «Koodid». Miks?

Mind on kogu elu huvitanud märgid, kasutan neid oma loomingus kogu aeg. Ühel päeval 2003. aastal alustasin tänapäeva maailma ühe olulisema sümboliga, kaupadele trükitud vöötkoodiga, uut sarja, ja seda koodi olen enne töödelduna kasutanud oma maalide ja graafiliste lehtede alusstruktuurina.

Lähtun abstraktsest struktuurist ja liigun sealt tagasi loodusele lähemale, toon sinna värvidega õrnust ja armastust juurde. Ma olen neisse koodidesse peitnud ka midagi muud.

Olen kolmkümmend aastat harrastanud zen-budismi ja alkeemiat. Neisse piltidesse olen ma pannud tohutult energiat.

Kuidas teie pildid sünnivad?

Kui kõik lähevad kodust ära – naine tööle, lapsed kooli – ja ma olen täiesti üksinda. Ideaalis peab ateljees olema ilus valgus (Eestimaal algab see aeg märtsis ja kestab suve lõpuni) ja ma panen mängima Johan Sebastian Bachi muusika. Muidugi kuulan ka teisi heliloojaid, aga Bach on võimsaim! Ja siis ma hakkan maalima. Maalimises avalduvat meeleseisundit võib pidada saavutatud tulemusest tähtsamaks, maalimine on vabastav tegevus. Pärast maalimist tunnen end puhastatuna halbadest tegudest ja mõtetest.

2006. aastal lõpetasin arhitektuursed projektid ja sain päris korralikult raha ning võisin terve 2007. aasta pühenduda täielikult maalile. See oli esimene kord mu elus, kui ma olin vabakunstnik. Milline imeline aeg!

Tõsi, maalimine tekitab boheemlust, millest on üpris raske välja tulla, kui oled selle sügavustesse laskunud. Kunstis on samuti tähtis sügavus. Mul tekib kogu aeg uusi ideid, mida teha – pilte või arhitektuuri, või mis teemal artikleid kirjutada. Albert Trapeež on ka kogu aeg minu kõrval. Oma sünnipäevakülalistele kinkisin ühe pildi (trükkisin sada graafilist lehte, mis kujutab minu portreed koos koodidega) ja integreeriva luuletuse «Torumees Pariisist», mille eestikeelne osa on korrektne, aga venekeelne täielik roppus. Nõukogude aja karmides tingimustes sai vene hing auru välja lasta ainult ropendades.

See luuletus on inspiratsiooni saanud Indrek Hirve Pariisi-muljetest. Kaasaegsest eesti poeesiast meeldibki mulle Indrek Hirve ja Doris Kareva luule.

Aga milline oli teie noorus?

Noorus on ikka noorus. See ei tähenda, et ma neid aegu tagasi ihalen.

Nooruses tegelesin palju spordi, lugemise, aga ka kunstiga. Sport oli siiski mõnda aega esikohal ja andis kogu eluks vajaliku füüsilise põhja, nii et arsti juurde pöördusin esimest korda alles möödunud aastal, see tähendab 59-aastaselt minu perekonnale iseloomuliku hädaga, kõrge vererõhuga.

Trapeež sündis aastatel 1965–1968, mil hakkasin katsetama nõukogulike tekstide, sõnade ja loosungite poeesiaks ümbervormimisega.

Olen spontaanne, samas ka ratsionaalne.

Üle kolmekümne aasta olen seotud Tartus tegutseva Eesti Akadeemilise Orientaalseltsiga ja pean oma olulisimaks Kaug-Ida õpetajaks Linnart Mälli. Usun tema juhatust: kes tahab vaimselt areneda, sel tuleb tekstiga tegelda. Mind huvitab see, kuhu ma jõuan oma meelega. Ma eriti ei harrasta rituaale. Kui on raske, pöördun jumala poole.

Mida vanemaks saan, seda rohkem taipan, kuidas lapsepõlv on mind mõjutanud. Eriti need keelatud, aga väärt raamatud, mis Tartu Ülikooli raamatukogust Räpina paberivabrikusse hävitamiseks toodi ja mis töötlemise asemel jõudsid ümbruskonna rahva lugemislauale.

Milline oli teie lapsepõlv?

Õnnelik. Liigsete ülesannetega mind ei vaevatud ega piinatud. Vahel siiski kästi midagi teha. Kui ma sain 13-aastaseks, ütles ema: «Leonard, hakka oma elu elama!»

See tähendas, et kolisin oma tuppa teisele korrusele. Ma olin vaba. Ema käis kord nädalas koristamas ja noomimas, sest mul valitses seal paras kaos nagu praegu minu poja Aleksandri toas.

See on hämmastav, et ma olen endale nii head vanemad avastanud.

Meie kodus vallati kolme keelt: eesti, vene ja saksa. ERKIs käisin tõlkija Helga Viira tundides niisama maailma asju arutamas ja keelepraktikat lihvimas.

Minu isa oli mitmendat põlve rätsep ja minustki pidi saama rätsep. Ema oli õmblustöökoja juhataja ja töötas seal kuni 75-aastaseks saamiseni.

Kangatunnetus on mul olemas, Kui lähen poodi riideid ostma, siis on mul pea võimatu sobivat leida, sest kõik, mis on hea, on ülemäära kallis. Ma vaatan vahel Fashion TVd ja huvitun kõigest, mis on seotud riietumise ning moega. Võin ka õmmelda ja isa tahtiski, et ma läheksin moekunsti õppima, aga keemikust vend Voldemar laitis selle plaani maha ja soovitas arhitektuuriteaduskonda astuda.

Muuseas, 16-aastaselt nägin unes, et pean Tartu Ülikoolile projekteerima uue peahoone.

Te kasvasite Räpinas?

Jah. Ma armastan Võrumaad. Seal on kaunis maastik, südamlikud inimesed ning kõlav ja varjundirikas keel. Kui ma tudengina Tallinnast koju sõitsin, siis pärast Tartut hakkas buss kõlisema, sest võrukeelsed palataliseeritud l-lid, r-rid ja teised häälikud on väga meloodilised.

Üritasin paaril esimesel kursusel Võrumaa ilu ka maalida. Sageli oli nii, et õhtul tundsin tehtust naudingut, järgmisel päeval aga vaatasin, et pilt ei kõlba kuhugi, ja loobusin. Loodus ise on nii võimas! Seepärast pöördusingi abstraktsionismi nagu paljud mu õpingukaaslased. Meie ajal sattus ERKIsse arhitektuuri õppima väga palju andekaid tüüpe, praegusi tipparhitekte: Himm Looveer, Tiit Kaljundi, Vilen Künnapu, Ülevi Eljand, Ain Padrik, Rein Mets, Andres Tolts, Ando Keskküla jt. Meil vedas hirmsasti, sest õpetajateks olid vanad, eestiaegsed hinnatud arhitektid, niinimetatud kodanlikud natsionalistid. Kogu arhitektuuriteaduskonna atmosfäär soodustas mitmekülgset loometegevust.

Arhitektuuris on ühinenud ratsionaalsus ja emotsionaalsus. Selles ametis peavad vist vastu vaid väga tugevad isiksused?

See on, jah, väga raske ja tekitab suuri sisemisi paineid nagu iga teinegi loominguline elukutse. Oleneb inimesest, kuidas ta neist pingetest jagu saab. Paljud võivad seista silmitsi kohutava olukorraga, kas panna antidepressante või hüpata aknast alla. Jaan Kaplinski rääkis oma probleemist Areenis. Mind, keda vaevab sama asi, toetas see artikkel tugevasti. Mina tablette võtma ei hakka, aga vahel joon küll.

Lõppkokkuvõttes ei lahenda alkohol ühtki muret ega anna õhku kerkinud küsimustele vastuseid, pigem tekitavad pikemad joomaperioodid uusi probleeme. Ja aidata saab end igaüks ise.

Ma olin viis aastat täiskarsklane. Tegelesin sel ajal zen-meditatsiooniga ja hoidsin vaimu virge ning vaatasin kõrvalt, kuidas sõbrad pummeldasid või tudengid veini maitsesid. Prantsusmaal palusid noored mul veinipudeli korgi nuusutamise põhjal öelda, millist marki valida.

Neelud käisid, aga sain kiusatusest jagu. Kuni ükskord libastusin.

Usun, et niisuguseid nõrkusehetki on kogenud paljud kunstnikud, muusikud, kirjanikud, ehituskunstnikud jt. Alkoholism on üks Eesti pahesid, mida pole kerge välja juurida.

Purjus või pohmellis kunstnik ja arhitekt ei suuda midagi luua. Ma näen siis tavaliselt hirmsaid unenägusid, piinlen. Ainult selge pea ja värske vaimuga sünnib looming. Võib-olla punkluuletaja Albert Trapeež suudab peojärgsel päeval mõne vemmalvärsi kirjutada, aga Leonard Lapin ei suuda pliiatsiga joontki tõmmata.

Minu väga hea sõber Ott Arder luuletaski vanema mehena peamiselt pohmellis või ka väikse auru all. Kord oli pidu käimas, kui Rannap tagus akendele ja nõudis laulusõnu. Ott läks teise tuppa ja mõne aja pärast ulatas heliloojale värsiread.

Kas 2008. aastal jätkate maalikunstnikuna või pöördute taas arhitektuuri poole?

Tulevik on nagu suur laev ookeanis, mis võib sind viia kuhu tahes. Plaanidest võib rääkida nii palju, et valmistan ette mitut näitust välismaal, aga olen ka lubanud esineda näitustel kodumaal.

Ka arhitektuurialaseid tellimusi olen jälle hakanud vastu võtma.

Millega tegelevad teie abikaasa ja lapsed?

Naine Kristel Jaanus on arhitekt, oleme 15 aastat edukat koostööd teinud – 20 projekti. Möödunud aastast peale töötab oma eakaaslaste edukas büroos.

Tütar Anna Maria on 16, käib Vanalinna põhikooli 9. klassis ja harrastab hip-hop tantsu. Enne seda tantsis aastaid Palestras, kellega nad võitsid ka mitmeid rahvusvahelisi auhindu.

12-aastane Aleksander õpib samuti Vanalinna põhikoolis. Laulab selles kuulsas poistekooris, mis reisib ka igal aastal Euroopas, ja mängib juba viis aastat naturaalkitarri. Paar viimast aastat harrastab ka tennist.

CV Leonard Lapin

Sündinud Räpinas

29. detsembril 1947

1966–71 õppis arhitektuuri Riiklikus Kunstiinstituudis

1977 Eesti Kunstnike Liidu liige

1982 Eesti Arhitektide Liidu liige

Töö: alates 1990. a õppejõud Tallinna Kunstiülikoolis,

alates 1995. a professor Eesti Kunstiakadeemias

1991–2003 – Eesti Arhitektide Liidu väljaande Ehituskunst peatoimetaja

1992–1998 – õppejõud Helsingi kunstikoolis,

alates 1992 Põhja– ja Baltimaade arhitektuuritriennaali toimkonna liige

1994 – külalisprofessor Helsingi Tehnoloogiainstituudi arhitektuuriosakonnas

1995–1997, 2003-2005 kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali esimees

1998–2001 – Tallinna linna kunstinõukogu juhataja

2001–2002 – Tartu Ülikooli vabade kunstide professor

Valik auhindu

1973 Ljubljana graafikatriennaali preemia

1987 Eesti Kunstnike Liidu maali aastapreemia

1987 NSVL arhitektuuripreemia

1997 vabariigi kultuuripreemia

2001 Valgetähe orden IV klass

2001 Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia

2007 Tallinna XIV rahvusvaheline graafikatriennaal: Tallinna linna auhind

Arhitektuurivõistluste preemiad

1973 I auhind Pirita olümpiapurjespordikeskuse arhitektuurikonkursil (grupi liikmena)

1992 esimene auhind Tallinna raekoja ideekonkursil

1995 esimene auhind Tõnismäe monumendi võistlusel

2003 esimene auhind Vabaduskella võistlusel (koos Kristel Jaanusega)

Teised Leonardist

Vilen Künnapu

kursusevend

Õppisime Leoga ühel kursusel ERKI arhitektuuriteaduskonnas aastail 1966–1971. Algusest peale sõbrunesime

ja hakkasime koos õppima. Leonard oli usin konspekteerija, mina mitte. Enne eksameid pidas ta mulle justkui kordusloenguid.

Koos viibisime ka praktikail. Pärast esimest kursust käisime akvarellimas Petseri kloostris ja Värskas, aasta hiljem olime Ungaris väljakaevamistel. Umbes sel ajal hakkasime karikatuure joonistama ja piltnäidendeid koostama. Tema eeskujul luuletasin ka mina, ja siis lugesime oma laule teineteisele ette. Koos mängisime Heino Mikiveri teatris ja hiljem tegime häppeninge.

Tüübina on Leonard teisi inspireeriv: seal, kuhu ta läks, hakkasid asjad juhtuma. Mõnel juhul oli ta ka intrigeeriv.

Koos organiseerisime Eesti arhitektuuri näitusi Teaduste Akadeemia raamatukogus ja kunstihoone galeriis, samuti Helsingis, Stockholmis ja Zürichis.

Hindan kõrgelt tema installatsioone, graafikat ja maali, kontseptuaalseid projekte, mis jäävad kunsti ja arhitektuuri piirimaile. Samuti tema varasemaid eramuid, skulpturaalseid, tugeva kujundiga objekte.

Leonard oskab ruumi organiseerida nappide vahenditega. Selles võib täheldada idamaade filosoofia ja Tõnis Vindi mõju. Tema arhitektoonika allikaks on konstruktivism, funktsionalism ja popkunst.

Leonard Lapin on tubli mees, kes teeb palju ja innustab ka teisi tegutsema.

    Tagasi üles