Traav Valge Maja poole jätkub täie hooga

Teisipäevastel eelvalimistel selgusid valijatel eelistused teiste hulgas California osariigis.

FOTO: AP / Scanpix

USA presidendivalimistel on kujunenud harvaesinev olukord, kus pärast superteisipäeva pole reaalset võitjat kummagi partei ridades veel näha, kirjutab Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai.

Ehkki Ameerika presidendivalimised on veel algusjärgus, on see protsess juba praegu kaasa toonud hulga nii oodatud kui ka ootamatuid tulemusi.

Oodatud oli see, et kandidaate tuli nõnda palju. USA põhiseadus ei luba ametisolevat George W. Bushi kolmandat korda ametisse kandideerida ning asepresidendi Dick Cheney soov mitte pürgida oma ülemuse mantlipärijaks viis juba paari aasta eest tõdemuseni, et nii demokraatide kui ka vabariiklaste leeris saab olema suhteliselt puhas plats igasugustele õnneproovijatele.

Tõepoolest on vahepeal figureerinud mõlemas erakonnas kuni kümme kohataotlejat. Nii kubernere, senaatoreid kui ka esindajatekoja liikmeid. Nii ametisolevaid poliitikuid kui ka hetkel ametikohata persoone. Ja mis veelgi põnevam, esimene tõsisteltvõetav naiskandidaat, esimene laiaulatusliku toetusega mustanahaline kandidaat, esimene mormooni usku kandidaat, esimene latiino ehk hispaaniakeelse päritoluga kandidaat.

Teistpidi aga tõotas tänavune valimisvõitlus tulla märksa halastamatum, kuna erinevate poliitiliste survete tulemusena sai eelvalimiste graafik sedavõrd tihe, et üle poole osariikidest seati valima vähem kui kuuajalise vahega. Ning seda arvestamata igasuguseid geograafilisi vahemaid.

Seega tuli kampaaniat teha korraga Floridast Alaskani, Californiast New Hampshire’ini. Varasemad valimistekalendrid on veninud üle kolme-nelja kuu ning kunagi pole nii mitu osariiki ühel ja samal päeval valimas käinud kui tänavu 5. veebruaril.

Seekordne eelvalimiste protsess pidi käima intensiivsemalt ja võitja pidi selguma kiiremini. Määravamaks pidi saama kandidaadi kampaaniaraha hulk: ainult rahakatel pretendentidel võis olla šansse konkureerida nii laial territooriumil nii mitme piirkonna meediaturul nii lühikese aja jooksul.

Kuid täna võib tõdeda vaat et vastupidist. Ehkki üle poole eelvalimistest on möödas ning parteikonvendi delegaadid määratud, pole reaalset võitjat ei ühe ega teise erakonna ridades kaugeltki veel näha.

Kandidaadid nagu vabariiklaste Mitt Romney, kelle isiklikku rikkust on hinnatud enam kui 200 miljonile dollarile ning keda vahepeal peeti favoriidiks, ei suutnud vaatamata ohtratele reklaami- ning muudele kulutustele etteotsa tõusta. Romney teataski läinud neljapäeval, et loobub kandideerimisest

Mitu korda vaesemad, ent see-eest pühendunumad pürgijad, nagu baptistist kirikuõpetaja ning kunagine Arkansase osariigi kuberner Mike Hucka-bee, saavutasid Romneyga praktiliselt võrdsel tasemel.

Samamoodi paneb üllatama endise esileedi Hillary Clintoni suutmatus jõulisemalt maksma panna nii enda kui ka oma abikaasa Bill Clintoni autoriteeti noore Illinoisi senaatori Barack Obama kõrval.

Rahakorjamises on mõlemad kandidaadid enam-vähem võrdsed, ent Clintoni kasuks pidanuks nii pingelise valimisgraafiku juures ometi mängima tema tuntus ning kauaaegsed sidemed osariikide parteiorganisatsioonides. Ent ka need trumbid pole võitu taganud.

Barack Obamal on õnnestunud käima lükata tõeline rahvaliikumine, mis lubab ühiskonda (ja ka maailma) taasühendada pärast George W. Bushi konfrontatsioonirikkaid aastaid.

Valimiskampaaniates juhtub sageli, et üks kandidaat on kogenum ning rõhub oma teadmistele. (Hillary Clinton on korduvalt väitnud, et tema on küps alustama presidendina «esimesest päevast»). Teine pretendent on noorem, aga seevastu lubab muutusi ja «uut poliitikat».

Seekordsetel USA valimistel näib populaarsus saatvat nii ühte kui teist. Ameeriklased pole veel päris kindlad, kumba nad soovivad.

Selge on vaid üks: nii määramatut seisu pole eelvalimistel nähtud aastast 1976, mil ametisolev president Gerald Ford pidi võitlema augustini, et saada vabariiklaste liidrina tagasivalitud toona veel vaid California ekskuberneri Ronald Reagani ees.

Praeguse olukorra üle ei rõõmusta demokraatide ega vabariiklaste strateegid. Vabariiklaste poole peal võib küll arvata, et John McCain saavutab lõpuks võidu oma rivaali Huckabee üle. Kuid see, et praeguseks on kandidaate järele jäänud veel kaks, tähendab, et partei ühtsuse taastamine pärast eelvalimiste kähmlusi on keeruline.

Romney ja Huckabee edu peitus selles, et kumbki sümpatiseerib oma konkreetsele vabariiklaste kontingendile, kes omakorda ei usalda McCaini. Romneyit eelistasid klassikalised konservatiivid, sh äriringkonnad. Huckabee võlub evangeelseid kristlasi, kellele on ta ainus kõlblik kandidaat.

Vabariiklaste erakond on alati hõlmanud laia diapasooni valijaid Wall Streeti maakleritest Piiblivöö usklikeni. Aga kui eelvalimiste tulemusena juhtub partei etteotsa saama selgelt mõõduka profiiliga McCain, võivad ülejäänud valijad jääda mõtlema, kas seda meest lõpphääletusel toetada.

Demokraatide seas viitab kahe järelejäänud kandidaadi olemasolu samuti erakonna lõhedele. Teisipäeval läbiviidud uksesuu-küsitlused kinnitasid taas kord, et Hillary Clintonit toetavad pigem vanemaealised, latiinod ning ülekaalukalt ka naised.

Barack Obama toetajate seas on märgatavalt rohkem mehi, noori ning mõistagi mustanahalisi. Demokraatide vahel valitseb sestap pigem identiteetide konkurents, mida sageli on aga raskemgi tasandada kui vabariiklaste lõhesid.

Pikale veniv eelvalimiste protsess on lahkhelisid tekitamas ka parteide juhtfiguuride seas. Kõige enam on heitlus lõhestamas Kennedyte perekonda. Kauaaegne Massachusettsi senaator Edward Kennedy, tema poeg Patrick ning hukkunud presidendi John Kennedy tütar Caroline on toetamas Obamat.

Kunagise justiitsministri ning samuti atentaadi läbi langenud Robert Kennedy lapsed Kathleen, Robert Jr ja Kerry on avaldanud poolehoidu Clintonile.

Barack Obama sai jaanuaris enda taha partei 2004. aasta kandidaadi John Kerry. Tema nimel on kõva kampaaniat teinud ka tuntud telestaar Oprah Winfrey. Clintoni toetajate seas on endine välisminister Madeleine Albright ja mitmed teised omaaegsed Bill Clintoni ministrid ning näitleja Jack Nicholson.

Otseselt ei pruugi sellised toetusavaldused valimistulemusi mõjutada, aga isiksustena on need inimesed üsna olulised, kas või kõnekoosolekute läbiviimiseks siis, kui kandidaat ise on parasjagu mujal. Ka parteisiseselt kujundavad nende seisukohavõtud jõujoone tulevikuks.

Selle tulemusena hoiatas kolmapäeval demokraatliku partei esimees Howard Dean, et kui märtsi keskpaigaks pole eelvalimised tulemusi andnud, siis tuleb kandidaadid kokku kutsuda ning leida mingi kokkulepe.

Kõige enam pelgavad erakonnajuhid partei konventi, mis lõpeks poliitilise rüselusega delegaatide pärast. Taas kord 1976. aasta stsenaarium.

Ameerika presidendivalimiste kampaania on pikk, see kestab peaaegu aasta. Kampaania teemad võivad seega sageli muutuda. Kandidaadid peavad kogu selle aja jooksul «presidentlikult» reageerima või arvamust avaldama kõikvõimalike riigisiseste ning maailma arengute suhtes. (Kes mäletab veel kuidas Al Gore eputas George W. Bushi ees sellega, et ta suhtleb Eesti presidendi Lennart Meriga...?) Sobivuskontroll rahva ja meedia ees on karm.

Poole aasta eest võis öelda, et avalikkuse jaoks oli võtmeküsimus Iraagi sõda, praeguseks on selleks saanud USA majandus ning selle olukorra jätkuv halvenemine.

Eelvalimiste hetkeseisu arvestades tuleb selline pööre kasuks Hillary Clintonile tänu tema pikemale poliitikustaažile.

Naljaga pooleks on Bill Clinton viidanud sellele, et Hillary suudaks korrata analoogset majandusõitsengut, mille tema korraldas siis, kui ta 1990ndate aastate alguses võttis eelmiselt George Bushilt üle samuti lonkava majanduse.

Barack Obama võib küll rahvamasse inspireerida oma noorusliku olekuga, aga majandusringkondades on ta võrdlemisi tundmatu. John McCain on pikaajalise kogemusega Washingtonis, aga tema lemmikteemad on olnud rohkem välispoliitika ja sisejulgeolek.

Eelvalimiste madin jätkub kindlasti aprillini, vahest ka maini. Varem sellised suured osariigid nagu Texas pelgasid, et nende valimised, mis tulevad alles 4. märtsil, ei hakkagi olulist rolli mängima, nüüd õnnestub neil oma hääl anda kampaania haripunktil. Nende valik osutub kindlasti määravaks sellistele kandidaatidele nagu on Huckabee.

Samas tõotab kauboide osariik esile tuua samad valijalõhed, mis seni on ilmnenud. Hillary Clintonit saadab kindlasti edu naiste ja paljude latiinode seas. Clinton on ise ka Texases töötanud vabatahtliku kampaaniatöötajana aastal 1972. Samas näitavad viimased küsitlused, et toetus Obamale tõuseb, eriti meeste ja noorte seas.

Mustanahaliste protsent osariigis on väike, aga Obama on ammu tõestanud, et tema populaarsus ületab rassilist joont. Mida kauem saab ta kampaaniat teha, seda enam ta kipub inimesi juurde tõmbama. Ainuüksi kolmapäeval kasseeris ta taas kord interneti teel rohujuure tasandi toetajatelt kolm miljonit dollarit.

John McCain sammub Texase poole kindla favoriidina. Samas on Texases suur evangeelsete valijate osatähtsus, mis on toetajaskonnaks Huckabeele.

Miks pikendatakse oma agooniat nii kaua? Kui heitlusest on juba lahkunud rida teisi pretendente (sh 2004. aasta asepresidendi kandidaat John Edwards, tuntud endine New Yorgi linnapea Rudy Giulliani), siis miks ei lahku teise koha mehed, kui tulemus on hakanud nende vastu kalduma?

Vastus peitub pikemas perspektiivis. Kandideerimine võimaldab ikkagi veel mõjutada delegaatide koosseisu, kes kogunevad augustis või septembris parteikongressile. Nende jaotus ühe või teise kandidaadi vahel võib olla üks asi, aga nende mõju muudes küsimustes, sh partei valimisplatvormi kujundamises, võib olla hoopis teise tähtsusega.

Mike Huckabee ning tema toetajad mängivad just sellele, et septembri alguses Minneapolises asetleidval konvendil tegijad olla.

Üks levinuimaid väärarusaamu Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste kohta on see, et valimissüsteem pole tegelikult demokraatlik. Riigipea paneb paika hoopis mingi valimiskogu, mille on justkui rahvas valinud, ent samas võib ta rahva enda hääletustulemust eirata.

Presidendivalimised 2000. aastal näitasid tõepoolest, et nii võib juhtuda. Mida siis arvata?

Süsteemi demokraatlikkus avaldub tegelikult selles, et Ameerika Ühendriigid on ainus maa, kus vabadel valimistel valitakse välja ka parteide kandidaadid. Kõikides teistes presidentaalsetes riikides seavad erakonnad oma kandidaadid üles partei juhtorganite kinniste uste taga.

Ameerikas käib see protsess kuude kaupa tohutu meedia ja avalikkuse tähelepanu all. See on osa avatud poliitilisest protsessist, mis tegelikult aitab tugevasti kaasa avalikele mõttevahetustele ning diskussioonidele riigi põhiprobleemide üle.

Tagasi üles