Enn Vetemaa: eestlasena eestlastest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enn Vetemaa
Enn Vetemaa Foto: Postimees.ee

Oleme endist harjunud rääkima kui loomuldasa protestantlikust ja luterlikust rahvast. Küllap nii see ka on. Kuid kui küsida, mida selle all täpselt silmas peetakse, võib vastamisel kimpu jääda. Imelik küll, kuid meile palju kaugemast katoliiklikust vaimulaadist arvame end enamgi teadvat: nemad on meist usutulisemad, nemad armastavad pidulikke rituaale, märtreid, kesköömissasid, pea igal nende endast lugupidaval kogudusel on oma tabernaakel pühakusäilmetega – oh kui palju jumalakodasid pretendeerib Jeesuse Kristuse varbalülikese või siis tema risti naela omamise aule.

Eriti just varasematel aegadel rooskasid ägedamad katoliiklased raevukalt oma patust ihu – tegeldi enesepiitsutamisega, nii et veri lendas. Sellega paistis silma ennekõike just vaesem rahvas, kel armastatud kirikule midagi muud peale oma ihuneste pakkuda polnudki.

Anatole France jutustab meile temale omasel tõsipühalikul moel (ainupärane muie siiski suunurgas) sambapühakutest, kes olnud nii tuliselt hingeõndsust tagaajavad mehed, et püsisid Issanda kiituseks kõrgete sammaste otsas aastakümneid, ilma sealt kordagi alla tulemata. Neist mõned eriti agarad seisnuvat koguni ühel jalal! (Mis siis meil küll juhtuks, kui mõni mees sambapühakuks kipuks? Kardan, et poisiklutid korraldaksid otsemaid õunapunnide rahe...) Ent katoliiklikud rahvad pidanud France’i kinnitusel kindlameelsetest lihasuretajatest kõvasti lugu – nende igapäevane leib saadetud neile iga päev truisti posti otsa järele; küllap võisteldi koguni au eest samba ümbrus puhtaks rookida, sest teisiti on asju raske ette kujutada... Igatahes on kindel, et katoliiklaste enamus ei kuulu formaalselt usklike hulka, keda meie seas rohkesti leida – nende, kes pole ei «kuumad ega külmad, vaid leiged», mispärast Õnnistegija nad ka viimsel päeval armutult välja sülgavat.

Kena, ärgem tol meile suhteliselt võõral konfessioonil pikemalt peatugem. Pealegi võidakse meie siinkohal veeretatavat juttu ilkuvaks pidada, kuigi too seda oma sügavamas sisimas tõesti pole. Olen koguni ise noore mehena kavatsenud usku vahetada ja katoliiklaseks hakata. Tegemata see siiski jäi, ennekõike respektist esivanemate vastu.

Katolitsismist julgesime, näe, juttu teha, aga kas me siis tõesti meie endi – protestantide – kohta midagi iseloomulikku väita ei mõistagi? Küllap siiski, kuigi raske end kõrvalt näha. Võib-olla jõuame enesemääratlemiseni kergemini, kui hakkame mõtlema, mis meid katoliiklastest (ja ka vene õigeusklikest) eristab. Neid asju on küllaga. Mitteprotestantidest noorpaarid – ka Ida kiriku liikmed – lähevad tihtipeale pulmapilti tegema mingi väärika ja tõsise kuju juurde; selleks on Eestimaal sobinud Russalka, sest ega meil sääraseid paiku naaberrahvale palju soovitada ole. Eks tehtud hulk pilte ka pronkssõduri juures, ja ma olen kindel, et alati ei olnudki tol aktil selget poliitilist tagapõhja – taheti end lihtsalt seondada millegi igapäevasest suuremaga. Slaavi hing näib tundvat pidetust, kui ei saa end lugeda kuuluvaks mingisse süsteemi – kas või ebaõiglasse, peaasi aga et hästi vägevasse. Emakesel Venemaal on oma rahvale slaavi soost vaimugigante ja uhkeid ratsamehi muidugi küllaga – seal olnuks neil oma valikut teha lihtsam.

Kas siis eestlasele on selline, enda teatud määral igavikustamise soov võõras? Hoopiski mitte. Kuid objekt, millega koos end tahetakse määratleda, on enamasti erinev. Pulma- või perepilt tehakse kase all, mis kasvas «just maja ukse ees». Või siis jäädvustatakse end koos lähedastega igavikulise mere kaldal või lapsepõlvemail, kus kunagi mängitud, kasteheinad põlvini... Loodusekummardajad oleme. Aga eks katsuge õiget eestlast mõne kuldvasika – noh, ülekantud mõttes muidugi! – juurde end pildistama meelitada! Enamasti ei mängi välja. Ei taheta end eriti jäädvustada koguni koos lauluisade ja luuletajate skulptuuridega, mis siis veel rääkida riigiisade ausammastest-postamentidest. Miks nii? Ju ikka sellepärast, et sakraalsust, pateetikat, rõhutatud pühalikkust püüab keskmine eestlane iga hinna eest vältida.

Minu arust just see fakt meie protestantlikku vaimu näitabki, sest kes oli too mees, kes väitis, et Jumala ja igavikuga kontakteerumiseks ei pea minema tingimata kirikusse, vaid seda võib teha ka haljal aasal, öösi taevatähtede all ja igal ajal oma koduski? Ah? Martin Luther ju! Ning sedagi julges ta paavsti kiuste väita, et ei vaja me usutunde avastamiseks orelimissasid, pühakute sääreluid ega ladina keelt. Tuleb lihtsalt ja ausalt avada oma süda. Eks teie tea, kelle altarid te olete...

Noh, üks tundelaadi erisus on nüüd siis fikseeritud. Neid võiks leida küllaga. Kuid sel korral ehk jääkski just «kujudekummardamise» teema juurde, sest eks see hirmpikk sissejuhatus pea ju kusagile lõpuks välja viima. See plaan autoril igatahes on! Ent antagu siiski veel veidi aega uurimaks keskmise eestlase ja skulptuurikunsti vahelisi justkui kuidagi tavatuid suhteid. Kas pole midagi kummastavat juba selles, et riigiisade ja väejuhtide monumente pole läbi aegade just eriti kummardatud isegi siis, kui meestest, keda portreteeriti – eriti esimese Eesti aegsetest –, samal ajal sügavalt lugu on peetud?

Asi läheb poliitikuist veelgi kaugemale! Koguni oma rahvuseepose peakangelast ei taheta kohe mitte kuidagi kujuna näha. Selline ilming on vaat et kogu maailmas üpris haruldane. Ei ihale oma Kalevipoega näha maal, veel vähem meres! Ei jõutud neid Kalevipoegi enne okupatsioonigi kuigi palju püsti panna, ei ka nüüd.

Muidugi võib asja põhjendada kunstilise küljega. Kuid siiski ei ava see kogu tõtt. Enamiku rahvaste pühad vabaduse ja mineviku sümbolid ning inimiidolid on enamasti kaunis jõledad. Vähemasti primitiivsed. Aga meie ei taha näha täitsa talutavaidki. Miks küll nii? (Islamilased me ju ometi pole! Neist võib aru saada, sest juba nende usk ei luba inimest üldse, rääkimata iidolitest, pildis või kujus kujutada.) Euroopas, kus elame meie, on Kristus ja Neitsi Maarja aga kunsti olulisim teema juba varakristlikest aegadest peale.)

Aga mis siis, kui meie, eestlased, oleme äkki loomu poolest skulptuurikunstile vaenulik rahvas? Ilmselt siiski mitte. Paljudes meist tekitab sooje tundeid Linda kivi, hästi võeti vastu Vilde ja Wilde tandem. Rakverelastele meeldivat nende uhke tarvas ja tartlastele koguni nende sigudikki. Suurmeestest suhtutakse Gustav Ernesaksa Eestimaal respektiga – tema istub mitteakadeemilises poosis lauluväljaku murul. Nähtavasti ka Tammsaare pargipingil mõjub loomulikult. Äkki on üks põhjus just selles, sest üks temale üsna lähedal asuv ülidramaatilises poosis sangar-naine on teeninud Taksopeataja hüüdnime ning ta haavatud kangelases-kaasas nähakse pigem hoopis viinakuradist kimbutatut.

Kas me tohime püstitada nende näidete põhjal mingi hüpoteesi? Nende ridade kirjapanija võib eksida, kuid julgeb arvata, et kõik ülearu dramatiseeritu, just emotsioone välja meelitama pidav ei täida kohe kuidagi oma eesmärki. Eestlane kannab endale pühi tundmusi pigem südames, kui nendega kõigi silme alla vehklema tuleb või nood siis platsi peale püsti paneb. Näib, et kivvi raiutute, pronksi valatute ja puusse lõigatutega tahame olla justkui sina peal. Tudengid küürivad isand Baeri peanuppu šampusega, ja nüüd korraldavat ka raplakad oma linnaisale perioodilisi lustlikke peapesupäevi. Ma arvan, et katoliiklased näeksid selles küll midagi ekstra huligaanset.

Kokkuvõtet tegema hakates tuleb nentida, et mälestusmärkidesse ja ausammastesse surmtõsiselt suhtumine pole meile omane. Vaevalt et see just otsest pahameelt esile kutsub, soosingut aga küll mitte. Eks tõesta toda väidet seegi värske fakt, et kuigi meist vaevalt keegi kahtleb Vabadussõja suuruses ja tähtsuses, siis on ühe teatud ja üldsegi mitte inetu aumärk-taiese püstitamiseks rahvas tänaseks kogunud sajast miljonist kroonist vaid pool protsenti! See arv ehmatab ju päris ära! Sellist summat oodanuks pigem immigrantidelt!

Kas jääme nõutuks? Ei. Õnneks pole põhjust... Kõik saab selgemaks, kui toome sisse hoopis uue teema, mis eelnenutega harmooniliselt näib kokku kõlavat, ent siiski midagi märksa enamat sisaldab. Läheme ajas natuke tagasi. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel aastatel oli selle loo autoril võimalus väliseestlaste peresid külastada – Ameerika manner sai läbi sõidet põhjast lõunasse, Montrealist Washingtonini. Viibitud ka Rootsimaal, Pariisis, mujalgi. Mind rabas see, et absoluutselt igas peres nägin mõnes pidulikumas-pühalikumas paigas Toompea torni kujutavat hõbedast laualipuvarrast meie armsa trikolooriga.

Pikk Hermann ehk Toompea torn koos meile püha lipuga – vaat see ongi meie rahva kalleim sümbol, mille kõrvale on raske midagi uut seada. Ei hooli me suurt eurokelladest Vabaduse platsil, seevastu oleme pea kõik näinud pisaraid inimeste, ka karmipilguliste meeste silmis. Siis kui üle hirmpika vene ikkeaja heisati Toompea-torni taas lehvima meie riigi ja rahva ühtsuse selgeim ja kõige kallim tunnusmärk! Eks paljud meist enesestki on tundnud silmis sedasama pisarakipitust!

Neid ridu ei kirjutata siinkohal mitte meie uue monumendi püstitamise vastu. Ei hoopiski! Pigem on piinlik, et seda pole juba ammu-ammu, koguni esimese vabariigi ajal tehtud. Olen täiesti nõus sõber Jüri Arraku väitega, et ärgem raisakem aega! Kustutagem oma auvõlg oma elu ohvriks toonute ees! Kuid mu südames elab siiski eelaimus, et eestlane on ka oma kodumaa-armastuses sedavõrd monogaamne, et talle jääb üle kõige ikka armsamaiks meie oma vana Toompea ja seal praegu lehviv lipp. Kahtlen, kas tal millegi uue vastu sellele võrdset armastust enam jätkub. Kuid paljus ei kahtle ma mitte – ka selles, et rahvas mõistab nii Vabadussõja kui ka selle mälestuseks püstitava Vabaduseristi täit tähendust. Ja kui kõik kenasti välja kukub, siis suudetakse seda ka esteetiliselt nautida. Rohkemat ma loota ei julge.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles