Vollile kargavad pähe lahedad ideed

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamatu muudavad rõõmsaks Kirke Kangro kihvtid pildid.
Raamatu muudavad rõõmsaks Kirke Kangro kihvtid pildid. Foto: Repro

Viimasel ajal olen sattunud lasteraamatute peale, mille lugemisel häirib silma halb stiil ja vilets keelekasutus, näiteks pidevad sõnakordused või muu selline. Mõnel juhul olen lausa imeks pannud, kuidas niisuguste vigadega raamat üldse trükki on pääsenud. Et kui autor pole osanud või viitsinud oma loodut kohendada, kuidas siis vähemalt toimetaja neid häirivaid vigu ei märganud! Seda enam, et tegemist on lastele mõeldud kirjandusega.

Ilmar Tomuski «Tere, Volli!» puhul niisugust muret polnud. Vastupidi! Lausa lust ja nauding oli üle hulga aja lugeda tõeliselt hea keeletunnetusega kirjutatud lasteraamatut. Ega siin ole midagi imestada, sest kõne all oleva teose autor on ju keeleinspektsiooni peadirektor. Sellise tähtsa ametkonna esindaja on lausa kohustatud meie emakeelt perfektselt valdama.

Kuid perfektse keeleoskuse ja hea stiiliga ei pruugi tingimata kaasas käia suurepärane huumorimeel. Ilmar Tomuski puhul on kõik need toredad asjad kenasti koos. Juba raamatu esimesest leheküljest alates hakkad lugemise ajal teatud kohtades tasakesi itsitama, ja mõnikord lausa laginal naerma.

Raamatu peategelasele, kuueaastasele Vollile kargavad alatasa pähe kõikvõimalikud vahvad ideed. Ema-isa arvates need muidugi eriti vahvad ei ole, sest millisele lapsevanemale meeldiks, et näiteks uhiuue videomaki sisse moosi topitakse või Stockmanni kaubamajast ostetud Luhta sulejope tükkideks lõigatakse! Aga ärge arvake, et Volli neid tempe pahatahtlikult teeb! Ei, talle ei tule mõttessegi, et ta millegi halvaga hakkama saab.

Kui uhiuus videomakk «Punamütsikese» raamatu sissepanemisega tööle ei hakanud, siis tuli loomulikult katsetada moosiga. Ema ju ütles, et marjad salvestavad endasse kõik suvemälestused ja kui moosipurk talvel lahti teha, siis pidi see kõik seal alles olema. Selge, et moosiga oleks videomakk pidanud tööle hakkama. Ega Volli olnud süüdi, et sellest hoopis sinist suitsu välja tuli.

Ja Luhta sulejope lõikas Volli katki sellepärast, et ta tahtis linnuks hakata. Poiss otsis läbi kõik ema-isa kapid ja sahtlid, aga ühtegi sulge ei leidnud. Sellepärast oli lausa õnn, et Vollile isa sulejope meenus.

Pealegi oli ta täiesti kindel, et isa nagunii linnuks ei hakka ja seepärast polnud tal ka sulgi vaja. Ja jällegi ei olnud see Volli süü, et kojutulnud ema-isa sulgedega kaetud last vanavanaema Klaara kitseks pidasid ega olnud eriti huvitatud sellest, kuidas väike linnuks õppija diivani seljatoelt alla lendab.

Mitte just iga raamatu lugemise ajal ei teki tahtmist seda kodustele ette lugeda. «Tere, Volli!» puhul see soov igatahes tekkis. Võin öelda, et mõnusalt naeru pugistada sai nii väike kui ka suur!

Olin selle arvustusega just lõpule jõudnud, kui sain teada, et Ilmar Tomuski «Tere, Volli!» on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital välja valinud lastekirjanduse üheks võitjakandidaadiks. Tubli valik, sest väike Volli on seda väärt!

Raamat

Ilmar Tomusk

«Tere, Volli!»

Pildid joonistanud Kirke Kangro

Tänapäev, 2007

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles