Kasiinoprintsess Ines Karu pantvangiplaani meediakära varjus lahendas politsei tavatu inimröövi juhtumi, kus pätid toppisid kaks koolipoissi autosse ja viisid metsa.
«Pealtnägija»: lasterööv lumepalli pärast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ETV «Pealtnägija» andmetel langesid ohvriks tuntud ja lugupeetud pered, ent seekord polnud tegemist siiski väljapressimise, vaid hoopid jõhkra kättemaksuaktsiooniga.
okeeriva omakohtu ohvrid on kaks maineka Tallinna kooli 6. klassi poissi, kes jalutasid 12. jaanuaril oma klassivenna sünnipäevalt koju.
Lumepalle vastu poste, majaseinu ja liiklusmärke loopides jõudsid nad koduväravani, sellest isegi juba sisse, kui nende juures pidurdas tume Mercedes. Autost hüppasid välja kaks noormeest, kes toppisid ühe poisi pagasiruumi ja teise tagaistmele.
Saatuslikul õhtul koju jõudes ei aimanud ühe poisi ema veel midagi halba, kui avastas jalgvärava lahtiselt ja leidis poja jopekapuutsi maas vedelemas. Kuid siis saabus kõne, mis ta jalust nõrgaks võttis.
«Kellaaega mäletan täpselt oli 16.22, kui helistab nutuse aga täiesti mõistetava tekstiga laps mulle ja ütleb mulle - ema meid on röövitud, ma olen auto pagasnikus, katsu mind ära positsioneerida,» kirjeldas ühe ohvri ema toimunut «Pealtnägijale».
Politsei on küll nurjanud mitmeid lapseröövi katseid, kuid viimase kümne aasta jooksul pole asi reaalse röövini jõudnud. Seda jahmatavam oli, et nüüd viisid tundmatud korraga minema kaks last.
Selle süütult alanud aga okeerivalt lõppenud päeva kaks peategelast keda saates nimetati Juhaniks ja Villuks on tuntud perede lapsed ja pealegi alaealised, mistõttu nõustusid vanemad juhtunust rääkima rangelt anonüümselt.
«Tegemist on äärmiselt jõhkra teoga, nii palju kui mina olen oma lähedaste ja sõpradega sellest rääkinud kõik on ikkagi hämmingus, et Eestis sellised asjad toimuvad,» kinnitas «Pealtnägijale» antud intervjuus ühe röövitu isa.
Villu ema hädakõne peale hakkasid juhtumiga tegelema Põhja politseiprefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse mehed ning ruttu sai selgeks, et tegu pole pila või blufiga. Õnneks peilis politsei jälitajad välja ja sai side pagasiruumis olnud poisi telefoniga.
«Ega me reageerisime võimalikult kiiresti ja koheselt, sest et seda enam, et teade, mis meile laekus, oli, et tegemist on alaealistega lastega,» rääkis ülemkomissar Priit Pärkna.
Villu ema sõnul oli telefon Jüris, ning väidetavalt olla kõne ajal kuulda isegi rääkimas mehi, kes näevad tee peal politseiautosid ja arutavad. Samuti oli kuulda koera haukumist ja samme. «Noh ilmselt see oli siis, kui nad tulid autost välja. Ja siis oli kõik,» märkis naine.
Pärkna kinnitas samuti, et teatud hetkel oli side olemas selles mõttes, et võis kuulda, mis auto sees toimub, ent seda ei jälgitud lõpuni.
Villu emale, kes pärast politseisse helistamist ei teadnud, mida edasi teha, tuli viimaks meelde, et ta poeg oli olnud koos sõbraga ning helistas siis ka teise lapse emale, kellele ta juhtunust teada andis.
«Mina olin rahulikult kodus, rahulik laupäeva õhtupoolik ja siis kuskil 16.30 paiku helistab selle sõbra ema, kelle poole ta läks ja teatab mulle, et meie lapsed on röövitud,» rääkis Juhani ema. «Algul ma olin lihtsalt tumm, ma ei osanud... Ma mõtlesin, et see on mingi mäng või mis iganes.»
Pirita-Kosel elava Villu kodu juurde kogunes samal ajal koguni seitse politseimasinat, kuid pärast side katkemist poisi taskutelefoniga oli jälitajatel keeruline uut jälge üles võtta.
«Eks nad kõik otsisid, et kas on, kas loodetakse raha saada, kuidas on naabritega suhted, kas töö juures on kõik asjad hästi, kas poisil ei ole tülisid. Noh niisugused ilmselt rutiinsed küsimused, sest eks politseil on omad protseduurireeglid ja niidiotsa polnud kellelgi eks ju?,» kirjeldas olukorda Villu ema.
Pärkna selgitas aga, et sellisel hetkel ei pruugigi esmane eelistus olla just nimelt selle kurjategija leidmine. «Esmane prioriteet on alati see, et tuvastada laste asukoht: nemad saavad ohutusse kohta. See on alati esmatähtis,» kinnitas ta.
Kolm tundi hiljem astusid aga kaks palavikuliselt otsitud poissi ise ööpimedast välja ja tõid asjasse selgust. Laste vanemate sõnul olid sõbrad pärastlõunal jõudnud koduhoovi ja olid juba ka väravast sisse läinud, kui aia taha sõitis üks auto, millest väljus kaks noormeest, kes küsisid poistelt, kas nemad viskasid lumepalle.
«Noh, nemad siis läksid välja sellepärast et meil on eluaeg olnud lapsega selline kokkulepe, et kui midagi juhtub, ära valeta, sest sellisel juhul ei ole seda karistust või on see karistus oluliselt minimaalsem, kui siis, kui sa tagasi ajad,» seletas Villu ema.
«Ma arvan, et äkki see maksis talle sedakorda kätte, et ta tõesti teadis, et noh, viskasin jah lähen välja, kõrvad lidus,» nentis naine.
Juhani ema sõnul haarati niipea, kui poisid väravast välja astusid, ühel neist kapuutsist ning hakati teda peksma.
«Pandi talle paar matsu ja visati pikali, lohistati teda, ma ei tea mida veel tehti, eks ole,» kirjeldas ta, lisades, et poisil olid väga kanged prillid, mis kukkusid eest ära. Villu ema sõnul sikutati tema laps pärast läbipeksmist maast üles ja visati pagasiruumi.
Juhanit aga vanemate teada millegipärast ei löödud. Tema suruti lihtsalt taha istmele ja öeldi: «Kui sa praegu piuksu teed, siis me tapame su ära!»
Poisid sõidutati seejärel kodust umbes 15 kilomeetri kaugusele, Rae valda, inimtühja kohta Karla küla lähedal. Seal võeti neilt telefonid ja jäeti metsa maha. Juhani ema sõnul hakkasid poisid siis tihkuma ja palusid, et jäetaks neile vähemalt üks mobiilgi.
Noormehed aga vastanud, et «aga selles just point ongi, et te nüüd peategi siit ise saama, see ongi teile karistuseks». 12-aastane Juhan ja kaks päeva varem 13-seks saanud Villu leidsid end seepeale kahekesi pimedast metsast, tundmatult teeotsalt.
Lugu võinuks lõppeda traagiliselt, kuid õnneks oli tagapingil istunud poiss sõidu ajal välja vaadanud ja nad hakkasid minema seda teed mööda nii palju, kui see meelde oli jäänud, kuni nad jõudsid nende jutu järgi mingi suurema teeni välja, kus autod juba liikusid.
Peterburi teelt koju hääletanud poisid olid aga nii okis ja klohmitud, et ei mäletanud algul ei auto marki ega röövlite tundemärke. Ainus detail, mis kohe meenus, oli lapsetool jõhkardite auto tagaistmel.
Kolm nädalat hiljem tabas politsei kaks meest, üks 24- ja teine 27-aastane, kes jõhkra kättemaksuaktsiooni üles tunnistasid.
«Nende ütluste järgi selline akendesse lumepallide loopimine ei olnud mitte esimene kord ja võiks ehk ka siis öelda seda, et seal akna taga oli väike laps, magas väike laps, kuhu lumepalli visati,» märkis ringkonnaprokurör Luule Pello.
Seda, kas samad poisid olid mingi nö lumepalliterrori taga, ei saanud prokurör aga kinnitada. «Seda ma võin kindlasti väita, et eeluurimisel ei ole tuvastatud seda, et just nimelt need kannatanud oleksid eelnevalt loopinud seal majade akendesse lumepalle,» ütles Pello.
Aknasse lennanud lumest kasvas aga selline lumepall, et rikutud on nüüd nelja pere elu. Kui ohvrid seedivad tänini vaimset terrorit, siis varem kriminaalkorras karistamata jõmme ähvardab halvemal juhul kuni viieaastane karistus omavoli ja vabaduse võtmise eest.
Vanemad enda sõnul kättemaksu ei taha, kuid leiavad, et selline omakohus on täiesti ebanormaalne. See oli ka põhjus, miks nad nõustusid valusa loo avalikustama. Prokuratuur ei avalda poiste metsaviijate isikuid praegu isegi kannatanutele, mistõttu neilt endilt selgitusi küsida ei olnud võimalik ka «Pealtnägijal».