Tõnu Viik: vimma sammas

Tõnu Viik Foto: Postimees.ee

Eesti Vabariigi 90. aastapäevaks hiivatakse Tallinna kohale hiiglaslik sõjarist. «Vaenlased, värisege!» – nii pole otseselt sambajalamil kirjas, kuid fallilise figuuri tipus asetseva üleproportsioneeritud mõõtmetega militaarse teeneteristi sõnum väljendub niigi selgelt. Sarnaselt samba enda gigantsete mastaapide ja tema morbiidselt sõjaka iseloomuga paistab silma ka valitsuse resoluutne ja kindlakäeline otsustavus asi vaatamata kriitikale ära teha.

Sama käekiri nagu pronkssõduri teisaldamisel. Õigupoolest ongi tegemist pronkssõduri saaga teise vaatusega. Esimeses taandati Tallinna linnaruumist meile ideoloogiliselt sobimatu sümbol – nende võidu märk, ja nüüd, teises vaatuses, püstitatakse ideoloogiliselt korrektne sümbol – meie võidu märk. Võrdle, kellel on suurem ja tea, kes on selle maa peremees... Kellele ausammas ei meeldi, see ei tunne järelikult ka Eesti iseseisvuse üle rõõmu ning on rahvavaenlane ja punaste sabarakk. Lihtne ja labane, aga töötab küll, või vähemalt annab see skeem võimaluse kriitilisi hääli ignoreerida.

Vabadussõja monumendi peale on mõeldud muidugi pikka aega enne pronkssõduri teisaldamist, kuid valitud kavandi sümboolne keel tõstab ta pronksmehega seotud aprillisündmustega samale lainele. Sambakavandi kunstiline tase jääb küll okupantide omast alla, aga tema sümboolne sõnum on seda selgem.

Eestis ikka veel (arvatavalt?) populistlikult mõjuv kahe sajandi tagune esteetiline keel ja ülivõimas mastaapsus näitavad, et tegemist on mitte kunstilise, vaid kultuse objektiga, mille poliitilist sõnumit soovitakse sakraliseerida. Kuna ausamba kavandi esteetilist ebaõnnestumist on juba korduvalt kommenteeritud ja Krista Kodres on selle kõigile mõelda soovijatele ka puust ja punaseks teinud (vt «Küündimatusega tasutud auvõlg», PM 06.11.2007), siis keskendun siin sambakavandi kultuurifenomenoloogilisele analüüsile.

Kui rääkida mitte ausamba enda esteetikast, vaid ausamba loomisel kasutatud esteetilisest keelest, torkab kõigepealt silma selle keele pärinemine ja kasutus alates 19. sajandi rahvusromantismist kuni rahvuse ja rahvusliku iseseisvuse nimel peetud sõdade ajastuni, mis kestis Lääne-Euroopas kuni 20. sajandi keskpaigani ning Ida-Euroopas kuni 20. sajandi lõpuni. Samba motiiv on sama iidne kui kultuur ja tähistab tavaliselt võimu ja väge ning austust vastava võimu või väe suhtes. Sellepärast kipuvadki jumalate, väejuhtide ja riigimeeste kujud sammaste otsas seisma. Viljaka väe sümbolina (aga milline vägi ei tahaks olla viljakas!) on sammast seostatud fallosega ning ta liigitub falliliste sümbolite hulka.

Samba otsas olev rist on samuti iidne sümbol, kuigi praegu on tegemist ühe kindla variatsiooniga kristlikust krutsifiksist. Kui krutsifiks oli meie ajaarvamise esimestel sajanditel kannatust, alandlikkust ja elu teispoolsust esindav sümbol, siis kristluse riigistudes hakkas rist figureerima ka sõdade embleemikas vähemalt ristisõdadest alates ja kuni kuni Saksa natsionaalsotsialismini välja. Risti on Euroopas laialt kasutatud vägede lipumotiivi- ja sõjarüü kaunistus-figuurina, ning hiljem ka ordenite ning teenetemärkide kujunduselemendina. Militaarsed ristimärgid on osa pikaajalisest euroopalikust ristisümboolika traditsioonist. Viimasel ajal on Euroopa ühiskondlikus teadvuses uhkus ristisõdade üle taandunud ning Saksa haakrist kui 20. sajandi kõige kuulsam sõjarist on militaristliku krutsifiksi ümber tekitanud negatiivse aura.

Tõsi küll, paljude Euroopa riikide lippudel domineerib risti figuur, mille ajaloolised juured pärinevad lahingulippude sümboolikast. Kuid see seos risti sõjalise minevikuga on jäänud riigisümboolika ametlikes seletustes tagaplaanile. Meie vabaduse monumendi otsas olev rist liigitub aga üheselt sõjaristide kategooriasse. Kes ei tea, et tegemist on suurendatud teenetemärgiga sõjalise tegevuse eest, sellele teeb asja selgeks mõõka hoidev soomuses käsi risti keskel.

Risti nimetus on meile selle koha peal tõenäoliselt vingerpussi mänginud. Nii nagu pesumasinat, millele on pandud nimeks Pääsuke, ei saa veel linnuks pidada, nii ei saa ka meie sõjaliste teenete aumärki kutsuda vabaduse sümboliks lihtsalt sellepärast, et selle aumärgi ametlikuks nimetuseks on «Vabaduserist».

Ja veel üks semantiline moment, millele pole piisavalt tähelepanu pööratud: kirja või sümboli tähendus muutub teksti skaala teisenedes. Kui näiteks kirjutan oma kirja alla muu tekstiga sama suurelt «Tõnu», siis viitab see lihtsalt kirja autorile. Kui panen oma maja külge plakati, millel on hiidtähtedega täpselt sama sõna, siis kannab see endas juba hoopis teistsugust sõnumit. Sarnaselt muutub ka ordeni ornamentika tähendus, kui seda ülimõõtmetesse suurendada. Üks ja sama sõjarist veterani medalil või maja suurusena linnaruumi kohal on kaks ise tähendusega sümbolit. See, mis võib ühel juhul mõjuda auväärselt, võib teisel juhul mõjuda maniakaalselt.

Nüüd aga kultuurifenomenoloogilise põhiküsimuse juurde: millised on selle teadvuse struktuurjooned, milles kavandatav vabadussammas sümboolset rahulolu tekitab. Ehk teiste sõnadega, mis võimaldab positiivseid emotsioone kavandatava samba suhtes? Selle emotsiooni alustoeks on enesekehtestamise lihtsakoelisemad strateegiad, kus mustvalget maailmapilti ilmestab «meie» ja «nende» terav vastandamine, «meie» heroiseerimine ja «vaenlase» demoniseerimine, kõik positiivsed sündmused on seotud «vaenlasele» koha kättenäitamise- ja ärapanemiserõõmuga, ning negatiivsed vaenlastelt lüüasaamisega. Ajaloolist uhkust domineerib võit vaenlase üle, nüüdset eneseteadvust aga selle võiduga uhkustamise soov.

Sellisele teadvusele kõlavad veenvalt näiteks Jaak Pihlaka sõnad vabadussamba kaitseks: «Eesti ajaloo kirkaimaks leheküljeks on Vabadussõda 1918–1920, mida peeti punase Venemaa ja Balti Landeswehri vastu. Siiani on see ainus eestlaste võidetud sõda! Selles saavutatud võidu tulemusel rajati vabaduse alusmüür, millele ehitati iseseisev Eesti riik ja tagati rahvuse ja kultuuri edasikestmine.» («Küüniliselt Vabadussõja võidusamba kallale?» PM, 20.11.2007).

Parim, mis meil on, on võit vaenlase üle, ning selle sümboolne kordamine on meie identiteediloome tugipunktiks. Ehk teiste sõnadega, meid seovad mitte positiivsed väärtused, vaid ühine vaenlane. Sellepärast tunduvadki üleskutsed vaenamisest loobumiseks meie kõige pühamat sisemust teotavana ja need inimesed meie kõige ohtlikumate vaenlastena – kui välisvaenlane võib meid purustada füüsiliselt, siis selline sisevaenlane võib hävitada meie hinge.

Selline iidne ja suhteliselt primitiivne teadvuse struktuur tänapäeva inimeste peades siiski pikaajaliselt ei domineeri. See tuleb välja vaid äärmise ebakindluse, hüsteeria või ähvarduse olukorras. Rahulikumate situatsioonides annab see maailma mustvalgeks taandav ideoloogiline struktuur endast märku tõdemusena, et eesti rahvuslik vimm ja viha Eestit okupeerinud rahvuste vastu on olnud ja on jätkuvalt üks konstruktiivseid jõudusid meie rahvuse püsimajäämisel ning meie keele ja kultuuri säilitamisel. Järelikult tuleb seda rahvuslikku vimma alal hoida ja isegi kultiveerida. Ja järelikult tulevad selle vimma kultuse objektid meile kasuks.

Ma arvan, et tegelik veelahe sambakavandi toetajate ja vastaste vahel sõltub nimelt hoiakust rahvusliku vimma küsimuses. Ühtedele on Eesti taasiseseisvumine võimalus ennast vaenamisest ja vaenlasele vastandamisest vabastada, teistele on see võimalus oma ajalooline võit uuesti läbi elada ning vaenlase allaheitmist veel korra nautida. Selle naudingu saavutamiseks kasutatakse neidsamu mustreid, millega vaenlane kunagi meid alandas. Nende sümbol tuleb maha võtta ja meie oma üles panna, nende võidutsemine tuleb asendada alandusega ja meie alandus võidutundega jne. Mida üksühesem on vastandus, seda suurem on kättemaksust saadav nauding.

Mida meie vabadussamba kavand siis ikkagi sümboliseerib? Samba otsa tõstetud sõjarist on falliline sümbol, mis toob esile meie võidu väe ja vaenlase alandamise iha. Milleski sümboolselt nii mastaapses ja väljakutsuvas pole ükski Ida-Euroopa riik veel oma ajalooliselt kahtlemata õigustatud vimma endiste okupantide suhtes üles näidanud. Samba püstitamise žest on sümboolne liputamine, kus oma ettevõtmise jõudu ja õigust täie enesekindlusega tajutakse. Naudingu mõnu on selle tegevuse juures nii suur, et kaalub üles need hääled, mis räägivad ausamba esteetilisest, poliitilisest ja kultuurilisest küündimatusest. Aga erinevalt pronksöödest ei lähe siin veelahe mitte eestlaste ja venelaste, vaid tulevikule või minevikule keskendunud eestlaste vahel. Valitsuse valik nende leeride vahel on küüniline, aga aus – hääled liputamisest saadud mõnu vastu.

P.S. Kõigile neile, kellel jäi lugedes tunne, et autor ei tahaks Eesti iseseisvusele pühendatud mälestusmärki Tallinna kesklinna, ütlen välja, et pigem on lood vastupidi: nii meie iseseisvus laiemalt kui ka Vabadussõjas võidelnud inimesed vääriksid midagi paremat. Me vääriksime mälestusmärki, mille sümboolne väärtus ei seisneks liputamise julguses ja selle eest saadud populistlikus meriidis. Me saavutasime oma iseseisvusega ehk midagi rohkemat kui võidu ühise vaenlase üle. Seda rohkemat võikski vabaduse monument sümboliseerida.