Noore riigi asutused otsisid ja leidsid sobivaid hooneid kõikjalt pealinnast

Südalinnas Kentmanni ja Sakala tänava nurgal asusid Eesti vabariigi algusaastatel välisministeeriumi ning hiljem kohtuministeeriumi tööruumid.

FOTO: Tallinna ülikooli raamatukogu

Õige pea on saabumas Eesti Vabariigi 90. aastapäev. Selle tähistamiseks ilmub rohkesti trükiseid. Kuigi Eesti riigi rajamist ja Vabadussõda on hoolikalt uuritud, on selles osas teha veel palju. Alljärgnevalt vaatlen neid hooneid, kus Vabadussõja ajal ning ka mitmeid aastaid pärast Tartu rahu paiknesid Eesti riigi keskasutused.

Näiteks Eesti välisministeerium paiknes alates 20. novembrist 1919 Kentmanni ja Sakala tänava nurgal ühekorruselises puumajas, kus varem asus Tallinna sadama komandandi elamu.

Hoone keskosa oli kahekorruseline. Maja võttis riik üle juba sama aasta 8. jaanuaril, kuid enne välisministeeriumi sissekolimist vajas maja korrastamist. Endisel sadama komandandi majal oli suur eesaed. Krundil oli ka hoovipoolses osas pappkatusega puukuur, triiphoone ja jääkelder. Tollal oli selle maja aadressiks Väike-Pärnu mnt 3.

Sõjavägi linnasüdames

Üksikud mälestusteraamatud viitavad Väike-Pärnu maanteel asunud välisministeeriumi hoonele. 1920. aastate esimesel poolel asus sellesse majja kohtuministeerium. 1938. aastal alustas arhitekt Edgar-Johan Kuusik Väike-Pärnu mnt 3 ja selle kõrval kinnistute kohale Ohvitseride Keskkasiino projekteerimist.

Veebruaris 1940 kooskõlastati ehitusprojekt ja alustati ehitustöödega. Pärast seda jätkati ehitustöid ning hoone valmis 1947. aastal Töötava Rahva kultuurihoonena, mis peagi muudeti poliitharidusmajaks. Praegu asub omaaegse välisministeeriumi maja kohal NO-teater ning veidi varem oli seal Vanalinnastuudio.

Riik võttis üle ka rohkesti tsaariaegseid kasarmuid ja muid sõjaväele kuulunud hooneid. Enamasti mainiti nende puhul ka endisi nimetusi. Selleaegsed kohanimed on üheks paremaks allikaks ka sajandialguse Tallinna topograafia uurimiseks.

Küti tänaval (praegu Noole 4) asuva Soldatite maneeži ülevõtmisel selgub, et maneežiga samas paekivist hoones asus ka Patarei kirik, mis ametlikult kandis Nikolai kiriku nime.

Kirikuhoone oli maneežist eraldatud vaid vaheseinaga. Selleaegsed dokumendid on ainukesed allikad, mis aitavad kirjeldada selle vähetuntud pühakoja interjööri ja ümbrust.

Ruumid kaitseväele

Väike-Patarei 10 asus juba 19. sajandil endine Inten-datuuri maja. Vabadussõja algul asus seal Kaitseliidu Tallinna I jaoskonna staap. 21. detsembril 1918 kolis sinna

1. Eesti Jalaväepolgu staap. Samal ajal asus selles majas ka kaitseväe varustusvalitsus. 1919. aasta algul kasutas Väike-Patarei 10 ruume lühemat aega tagavarapataljon.

Suur-Patarei 11/13 asusid Intendatuuri toidumoona aidad. Samal otstarbel kasutas neid hooneid ka Saksa sõjavägi.

Kuid 1918. aasta novembris olid need hooned põhjalikult lagastatud. Eesti sõjavägi pidi need korda tegema ning olukorras, kus kogu maa oli rüüstatud ja rohkesti toiduaineid võõrvõimude poolt välja viidud, organiseerima oma kaitseväe varustamist hädatarvilike toiduainetega.

Rüüstatud aidad

Suur-Patarei tänava aidad varustasid toiduainetega kogu kaitseväge ja Vabadussõja ajal käis seal pingeline töö ööpäev läbi. Eesti sõjaväge toideti kodumaiste toidutagavaradega 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta aprillini, kui jõudis kohale esimene kaubalaev välismaise jahuga.

Mitusada sõjaväehoonet paiknes Kopli piirkonnas. Suurem osa neist majadest on nüüdseks kadunud. Nende detailne kirjeldus aitab oluliselt täiendada Vabadussõja-aegset miljööd Tallinnas.

Praeguse Maleva põigi piirkonnas asus Vabadussõja ajal Tallinna 3. Sõjaväehaigla. Varem kuulusid need hooned Peeter Suure merekindluse hospidalile.

Kui need ruumid 1919. aasta jaanuaris üle võeti, siis selgus, et needki hooned olid kõvasti rüüstatud. Pea kõikjalt olid ära viidud ukselukud ja -käepidemed, kraanid, elektripirnid, juhtmed ning isegi põrandalt linoleum. Lõhutud olid paljud ahjud, pliidid, aknaraamid.

Loodearmeelased Koplis

3. Sõjaväehaigla ehk Kopli Sõjaväe haigemaja formeeriti lühikese ajaga märtsis 1919. Ülemarstiks määrati Eduard Pihlak, kes töötas sellel kohal kuni järgmise aasta suveni.

Dokumentidest selgub, et hoonete korrastamine algas kohe pärast ülevõtmist. Haigemajal oli mitmeid ruume veel Vene-Balti ja Bekkeri asunduses.

Koplis, täpsemalt Vene-Balti asunduses tegutsesid Loodearmee 1., 2., 3. ja 4. hospidalid. Vene-Balti Laevatehas oli tihedalt seotud Loodearmee juhtkonnaga ja toetas neid võimalust mööda.

Vabadussõja ajal kasutas tehase elumaju ja muid ruume Loodearmee valvekaatrite salk. Loodearmee mujal Eestis tegutsenud hospidalid saatsid arstide meelest kergemad haiged Koplisse. Diagnoos saatekirjal oli tavaliselt gripp.

Nii juhtus, et Koplisse saadeti hoopis ohtlike nakkushaigustega inimesi. Plekiline soetõbi hakkas nõnda levima ka Koplis. Eesti võimud pidid tegutsema resoluutselt ja piirama haigete pääsu linna.

Arstide ennastsalgavast tööst hoolimata suri haigemajas palju sõjaväelasi ja meedikuid. Rõhuvat enamust aga õnnestus tänu resoluutsetele piirangutele päästa.

Arhiiviandmed kirjeldavad põhjalikult olukorda Loodearmee hospidalides. Need impeeriumimeelsed, keda ajaloo allikad eriti ei huvita, on aeg-ajalt süüdistanud Eesti võime tegevusetuses või isegi suuremates surmapattudes. Sellega nad tegelikult süüdistavad Loodearmee meedikuid, kes ennast ohverdavalt ravisid ohtlikult nakatunud haigeid.

Tervete isoleerimine raskekujulistest haigetest oli meedikute pädevuses ja keegi teine ei saanud siin sekkuda. Nakkushaigete mittelubamine linna oli endastmõistetav, sest sellisel juhul oleks ohvreid olnud palju rohkem.

Lõhkeaine läbisegi

Sõjasadama piirkond anti Eesti võimudele üle uskumatult kaootilises olukorras. Eestist lahkuvad Saksa sõjaväelased püüdsid maha müüa kõik mis võimalik, ja mis müümata jäi, hävitati sihikindlalt.

Pealtnäha juhuslikult süttisid üksteise järel mitu sakslaste valvatavat püssirohuladu. Miinisadamas oli suur meremiinide ladu, mida algul valvasid Saksa meremehed ja pärast nende lahkumist Saksa jalaväelased. Ühel päeval olid needki lahkunud, ilma et nad oleksid Eesti võime informeerinud.

Kui meie mereväe esindajad tulid miinilattu olukorraga tutvuma, avanes nende ees trööstitu pilt. Ühes suures ruumis miinidega täidetud lao kõrval oli segamini paisatud kõiksugu lõhkeainet: dünamiiti, püroksüliini, lõhkepadruneid koos süütenööriga... Kastid olid lahti murtud, et nende seast hinnalisi asju leida.

Suur segadus valitses ka mujal. Suuri rauahunnikuid vedeles kõikjal Hundipea nukast kuni Peetri tehaseni. Vaatamata esmapilgul lootusetule segadusele seati lühikese aja jooksul kõik korda. 1919. aasta jaanuaris jõuti juba suur hulk miine merre paigaldada.

Miinisadamas tegutses Kaitseliidu eriüksus lipnik Konstantin Meeli juhtimisel. Sel üksusel tuli aeg-ajal öösiti lahinguid pidada mere kaudu sadamasse hiilinud punastega.

Rohkesti võeti hooneid üle ka Kadrioru piirkonnas. Lisaks Kadrioru lossi ansamblisse kuuluvatele hoonetele võeti üle veel esinduslikke villasid Poska tänava lõpus.

Näiteks Poska 51a kandis Voldemar Mayeri villa nime. Krundil oli kaks puumaja, millest esimeses oli 12 tuba ja teises neli tuba. Selle aja dokumentidest selgub, et mõlemal puumajal oli sindlikatus ja palju muid üksikasju.

Pirita tee 1 asus endine Vene rannavahtide maja. Sellel krundil oli ühekorruseline sindlikatusega kivihoone, kus oli viis tuba.

Lennukid mäenõlval

Krundil asusid ka kivist tall ja tõllakuur, sepatöökoda ning puidust telegraafiputka. Hoone anti üle Merejõudude Rannavalve osakonnale, ja hiljem läks see piirivalvele.

Lasnamäele vanade Saksa lennukuuride lähedusse hakati Vabadussõja ajal Eesti lennuväge rajama. Peagi langes meie vägede kätte Narva ligidal vana Fahrman-lennuk, mille punased olid põgenemisel maha jätnud.

Sellest sai Eesti lennuväe alusvara. Lennuki peamiseks ülesandeks oli luure, kuid loobiti ka pomme. 1919. aasta suvel saadi Landeswehrilt sõjasaagiks kolm lennukit.

Lasnamäel käis Vabadussõja ajal kibekiire lennuväe korrastamine. See oli ainuke arvestatav lennuväli Eestis. Sõja lõpuks oli sinna koondunud 40 lennukit, millest paljud vajasid tõsist remonti.

Tagasi üles