Elu esimese internetikommentaari kribis mu pisitütar Krata neljakuisena. Sestsaadik on tema huvi arvuti vastu aina kasvanud.
Arvutitupsude põlvkond
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Skype´i on Krata kasutanud kindlasti minust rohkem istub aga isa süles ja lobiseb teises linnas elava vanaemaga.
Kui tütrekribul oli vanust aasta ja kolm kuud, hõikas mu mees: «Tule vaata, Krata mängib 3D shootekat!» Ehk siis korrektses eesti keeles: ruumilist tulistamismängu.
«Oo,» kommenteeris Krata, hoides all tühikuklahvi, mis käivitas pideva tulistamise.
«Ta kulutab kõik mu padrunid ära,» kurtis mees ja läks õue suitsu tegema, et naastes imestada: «Krata, kust sa selle granaadiheitja said?»
Tjah, suvaliselt klaviatuuril klõbistades teeb Krata mängleva kergusega nii mõndagi. Meie veebilehitseja nimi on «nöl». Kõvaketas aga «S». Ümbernimetajaks teadagi kes.
Praegu aasta ja kümnekuise Krata mõningaid sooritusi ei oska ma järele tehagi. Mis nipiga ta küll arvutist teletupse vaadates muudab multifilmi hääletuks ja aegluubis venivaks, ah?
Teadlased räägivad teleripõlvkonnast, kuhu kuulujate pöidlalihased puldi klõpsimisega treenitud olevat rohkem arenenud kui eellastel. Krata teeb tugitoolis lamaskledes pulditrenni üsna harva, ehk paar korda kuus. Arvuti taha kipub aga mitu korda päevas... KRATA!!! Ei tohi printerisse vett kallata!
Keeran pisikese tindiprinteri kummuli. Koos veega pudenevad välja suured mustad rosinad ja... mis need magusa lõhnaga kollased tükid veel on? Mingi komm?
Vahet pole, pastakakritseldustega kaetud printer andis juba ammugi mänguhimulisele lapsele loobumisvõidu. Arvuti kõrval laual
seisab see puht inertsist, aga p õ h i m õ t t e-
l i s e l t, Krata, ei ole ilus arvutiasjadele vett peale valada.
Klaviatuur on õnneks töökindlam: piim, vesi, kama... puhastamine, kummuli keeramine, paar päeva puhkust ja ta töötab siiski! Vähemalt ptüi-ptüi-ptüi, et ma ära ei sõnaks, on Krata loobunud kombest laual püsti seista ja monitori lõngutada.
Tänu tütre kustumatule arvutihuvile on mul alati «lapsehoidja» käepärast. See on isegi natuke hirmutav, kui väike tulesäde, kõrvaklapid peas, kleepub arvuti külge kogu täispika multifilmi ajaks. Ent kuulates teiste lapsevanemate juttu, on selge, et Krata pole erand.
Praegused põnnid on ilmselgelt arvutitupsude põlvkond. On see hea või halb? Üsna mõttetu küsimus. On see hea või halb, et maakera on ümmargune?