Elamus

Doris Kareva. Foto: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Aasta esimene Looming avanes, et mitte öelda kukkus «Keldrisse». See on Sauteri kvintessents, kogu oma kohutavuses lummav ja tekstitiheduselt üllatav. Erakordne rämedus koos peene, puhta õrnusega, nii vahetu, et sunnib otse füüsiliselt kaasa valutama.

Inimene on palju vastuolulisem, kui ta enamasti endast isegi arvab; seda enam lihtsustatakse mõttes ligimest – ikka kujutletakse ja kujutatakse inimesi tüüpide või karakteritena. Sauter nii ei tee, pole kunagi teinud. Tema tegelased on peaaegu piirjoonteta, tundlikud pulseerivad punktid nagu plankton olemise ookeanis. Sealt see ehedus, mis teinekord ka hajunema kipub – «Keldris» on aga piirid paigas. Kui kuhugi pole minna, tuleb minna lõpuni.

Muidugi, teadagi, mis siin uut – nähtud ja loetud ju ennegi. Lõvi talvel. Albee, Bergman... A, B, hakka pähe. Hakkab küll, hakib ka. Miks peab kunst sündima inimlikust talumatusest? Miks peab minema olemise piirini?

Ärge lugege seda lugu, hoidke eemale, kui keegi selle lavale söandab seada.

Valujulgusel on vägev hind.